Eelmisel nädalal avanes mul järjekordne võimalus külastada Austraalia kõige kuivemat linna. Ei püüa ma ajada hullu juttu sellest, et Adelaides on kuiv seadus vaid ikka sellest, et seal kohe tepsmitte ei taha vihm taevast alla sadada. Sealsed põllumehed peavad kaste ja niisutussüsteemidega vihmast ilma simuleerima, et veini tegemiseks viinamarjasid, mitte rosinaid saada.
Minu trett aga oli nagu ikka seotud CO2 ja ühe Austraalia jaoks väga tähtsa poega. Nimelt on nüüdseks möödunud ligi kümme kuud sellest, kui sai kuue osapoole ponnistuste tulemusel tööse lastud lõunapoolkera esimene transkriitiline CO2 külmutussüsteem. Antud projekt sai juhtuma, kuna Austraalia valitsu tundis huvi selle uue tehnoloogia vastu, mis aitaks neil leida lahendust Kioto protokolliga endale võetud kohustustele. Kõik oleks muidu ju väga kena olnud, kui nende kuue projekti kaasatud osapoole vahel oleks ka mingid kindlad lepingulised vastutuspiirid konkreetselt kirja pandud ning juba eos hoitud ära mõned möödarääkimised. Praeguseks võib aga tõdeda, et iga osapool eeldas, et teised panustavad veitsa rohkem ning et süsteemiga mingeid probleeme ei teki. Tegelik olukord on aga selline, et meie (eCO2 Technologies) peame esindama oma Itaalia partnerit, kes austraallastele seadmed ja tehnoloogia müüs, ning püüdma lahendada süsteemiga seotud probleemid. Kuna meie firma ei ole projektiga finantsiliselt seotud vaid rohkem nagu sellepärast, et tagada oma ärile tulevikku, peame nüüd igati punnitama, et võimalikult väikseid kulusid kandes saaksime lahendada kõik probleemid, sest vastasel juhul lubas toidupoeketi juht hakata kõva CO2 antireklaamiga tegelema. Seda me ei soovi aga sugugi ja sellepärast olingi teisipäeva hommikul juba veerand viiest jalul, et Adelaidesse tõtata.
Linnast linna liikumine on Austraalias lihtne. Orgunnid lennupiletid, auto ja hotelli ning oledki startklaar.
Teepeal kargasin läbi Shelli tanklast, kus sai tangitud nii autot kui ka iseennast ühe Long Black kohviga (Inglismaal oli selle nimi Americano ja eestis saab sama jooki tellides lihtsalt musta kohvi – eks heal lapsel ikka mitu nime), millega tuli minu üllatuseks kaasa ka üks suur ja shokolaaditaolise vaabaga kaetud tasuta pontsik. Tänu kohvile ja pontsikule kulges tunniajane sõit lennujaama suhteliselt meeleolukalt, sest plaadimängijast tuli head mussi ja tolliteed olid suhteliselt tühjad.
Mõned üksikud tunnid hiljem olingi omadega kenasti päikeselises ja soojas South Australias. Ülla-ülla, kuid seekord ei olnudki mind kõrgemasse klassi edutatud ja ma pidin hakkama saama Hyunday Getz coupega, mis oli veel asja põnevamaks tegemiseks varustatud manual käigukastiga. Tegelikult oli päris vinge üle mõne aja jälle ise käike vahetada. No ja nii siis ma kiirendasin selle 1,4L masinaga 0-75km/h ja siis edasi ainult võimendasin.
Esimese päeva suutsin mööda saata vajalikke märkmeid ja pilte tehes ning mõningaid pisiprobleeme lahendades. Tipphetkeks oli kindlasti see kui ma õhtul avastasin, et minu odavas internetiga! Hotellitoas ei töötanud konditsioneer ning telekas oli ilma puldita. Jah tõesti. Tänapäeval on see tõesti suht harv nähe, kui vahid tõtt televusseriga millel on esipaneelil kaheksa nuppu selleks, et kanaleid vahetada ning lisaks hääle regullimise nupud. Ütleme, et olin väga üllatunud.
Teine päev algas kah pisikeste üllatustega. Esiteks olin eelmisel päeval kalli mariliniga oma mobla aku peaaegu tühjaks rääkinud nii et kui mulle tuli kõne, et kella kümnene koosolek toimub hoopis kell kaheksa ning ma asusin ülemuselt mõningaid nõuandeid telefoni teel pinnima, sai see muidugi tühjaks. Nii olingi minemas lõvikoopasse ilma kindla seljataguseta.
Koosolek oli ise lihtne – minu vaimusilmas koostatud koosolekuplaan löödi esimese kümne minutiga peapeale, kui üks suur Bob’i nimeline mees mudkui kõiki süüdistas ja kõvasti kätega vehkis. Ei jäänudki mul siis muud üle kui see üle elada ja kaitse ning selgituskõnega alustada. Päris põnev oli sõna nõuda ja üritada oma sisserändanu murdes asju selgitada. Lõpuks surusime kätt ja läksime sõpradena lahku. Kahjuks ei saanud aga probleemid lahendatud ning varsti pean ma uuesti tagasi minema, et trouble shootinguga tegeleda. Kohe mitte ei oota seda, sest tööd on niigi rohkem, kui teha jõuab ning see objekt on ainult nuhtluseks kaelas. 
Õnneks ei jää meile tagantjärgi meenutades meelde see, kui kõvad mehed me ikka olime ja kuidas me hommikust õdakuni tööd rabasime vaid see, kuidas sai lahedaid asju tehtud ja toredate inimestega kohtutud. Sestap lähemegi sellel nädalavahetusel Sydney Saksa klubi poolt korraldatud Oktoberfesti pidustustele ja järgmisel nädalavahetusel sukelduma. Hipikajeee.
Kuulmiseni
Mihkel
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar