Liigutamine raskuste saatel

Selleks, et trennis käia on vaja eelkõige motivatsiooni ja siis natuke vaba aega. Viimast leidub, kuid esimesega on olnud viimasel ajal kriis. Nagu tahaks, kuid trenni mines läheb kuidagi vaim seest ja tuleb selline möku tunne peale. Seda olen ma juba ammu tähendanud, et see va jõusaal on üks suht vaimuvaene koht, kus mängulisus ja hasart täiesti puuduvad. Tundub, et jõusaalis käimine on andetute inimeste vahend peaasjalikult istuvat tööviisi harrastavatele inimestele, kes siis tööpäeva lõpus silmad kuvarilt rebivad ja jõusaali tõttavad, kus siis valjuhääldist tuleva muusika saatel saab rauda liigutada või siis juhendaja näpunäidete järgi jäsemeid liigutada. Olen üritanud mitmel korral sellist jõusaali rutiini endale sisse saada, kuid ikka on tulnud mingi kriis või siis madalseis mis on mu nn. spordist kaugemale viinud. Ja tundub, et see on ikka see, et mulle rohkem loomu järgi sõpradega mõõdu võtmine ja grupipingutus mingi eesmärgi nimel. Jõusaalis selline sportlik võistlusmoment puudub. Pigem tundub, et jõusaal on nagu mingi stressileevendus koht, kus haarasd kangist väsind aju üritab väsitada ka keha, et siis kodus unne soikuda ja hommikul uuesti sama rada ette võtta.

Noorena panid minu kallid vanemad oma priske lapse sporti tegema, et poisil tuleks tervis, oskused ja sportlik vorm. Sai aastaid käidud korvpalli mängimas, siis süstasõitu Emajõel harrastamas, väikevennaga kaks kuud võitluskunste õppimas, siis pandi mind vennale toeks olemise eesmärgil ratsa trenni (vend hakkas aga suksusid vist pelgama ja nii jäingi sinna kaheks aastaks üksi käima) ning siis järgnes pisike paus ja jõusaal. Kui teistes olin suutnud ikka aasta või paar jutti käia (trenn oli paar korda nädalas) siis jõukas ei suutnud alguses üle nelja kuu käia. Selle aja sisse mahtus ilusasti minu sportliku vormi tõus ja mõõn ning asja pooleli jätmine. Ja siis paari kuu pärast hakkas kõik uuesti otsast peale. Väikseks vahelduseks on muidugi olnud PodyPump, milles olen ikka vahepeal käinud. Tihemini sai selles rühmatrennis karatud Chelmsfordis, kus oli siiamaani kõikse parem selle ala treener, kes pani laupäeva hommikul terve saalitäie rahvast tõsiselt vaeva nägema ja andis oma hea tujuga kõigile väga positiivse stardi päevale. Käisin siin jälle üle pika aja eelmisel laupäeval PodyPump`I trennis ja vaevlesin veel viis päeva hiljem jalalihaste valudes. Tundus, et need kükid raskustega said must jälle võitu, kuid nüüd on juba jälle parem ja peaks uuesti minema.

Üldiselt ega muidu enam ei viitsikski trenni, kui suvine rannahooaeg Eestis ees ei ootaks ja klubi liikmemaks ei tiksuks. Tundub, et peab ikka tulema Eestisse ilusaid inimesi vaatama ja nendest motivatsiooni ammutama, et siis jälle vaimse ja istuva töö kõrval oleks veel tahtmist rauda venitada.

Mina olen siin see suur motivatsioonita laiskuse hunnik, kuid Marilin on tubli. Kuna tema töögraafik on selline suht liigendatud, siis käib ta tihti hommikuti, kas siis üksi või Katre ja Raeliga trennis ning sebib ka terve tööpäeva usinasti restoranis ringi ning saab sellega ennast mõnusasti vormis hoitud. Mina aga istun päev otsa ekraani taga ja õhtul võitlen jõusaalist kõrvalehiilimise mõtetega.

Vot selline raske elu on siin mul. Igatahes, müts maha kõigi ees, kes on endale head motivatsiooni mootorid leidnud, mis neid ikka ja jälle jõusaali tagasi veavad.

Terv.Mike

(kirjutatud juuli alguses)