Ma tean, et see on teema, mis paljudele küsimuseks olnud. Ma ei tahtnud ega ka osanud, midagi kirjutada, sest kõik oli nii lahtine (et mitte öelda olematu). Lugu siis selline, et mu ilusad (ja sularaha sissetoovad!) päevad pizzarestoranis lõppesid, kui me city’st ära Castle Hilli kolisime. Samas teades seda ette, otsisin ma agarasti tööd siin kandis. Seda loomulikult siis lastehoiuvaldkonnas (nagu ma põhjustest juba ennist kirjutasin).
Hetkel olen ma „arvel” 3 agentuuris, mis peaksid mulle tööd otsima/pakkuma. Kaks neist on väga vaiksed ning kolmas pommitab sms’ide ja kõnedega, kuid 90% kordadest pakutakse töö selles piirkonnas, kust me juba ära kolisime. Meel läks kohati väääääga kurvaks ja mul oli tunne, et teha mitte midagi on isegi hullem, kui teha ebameeldivat või kehvasti tasustatud tööd (vähemalt sel juhul on mingigi palk tulemas). Ei tea, kas see viimane mõte jõudis kuhugi Kõige Kõrgema kõrvu, kuid hetkel olen ma ajutist tööd leidnud ühes lastekeskuses, mille töötajaskond on nii pealiskaudselt sõbralik ja lipitsev, et lausa nukraks teeb. Hakkan kahtlema, et kus need toredad austraalased ennast peidavad. Esimesel päeval sattusin ma kohe rakkesse ilma, et keegi oleks pikemalt midagi seletanud või keskust ja selle kodukorda tutvustanud. Sekka veel paar mitmeti mõistmist ja valesti tõlgendamist ning juba kolmandal päeval oli mul tunne, et ma ei taha seal enam olla. Õnneks tuligi siis murrang. Väga emotsionaalne, peaaegu pisarateni välja (vot mis juhtub kui tabada enne lõunapausi ja haktata tänitama!!). See mõjus nagu äikesetorm, mis lõi õhu klaariks. Peale seda oli kõik väga mõnus. Järgmised päevad olid juba nii toredada, et ma tulin naeratusega koju ning arvan oma kolleegidest ka paremini kui esimestel päevadel. Uskumatu kui palju RÄÄKIMINE võib asja parandada.
Nüüd ma sis olengi tööl Kindalin Early Childhood Learing Centre’is (http://www.kindalin.com.au/). Kindalin’il on kokku 6 keskust Sydney lääneosa eeslinnades. Mina töötan Glenhavenis, mis asub 8-minutilise bussisõidu kagusel Castle Hillist. Ehk siis 4 minutit bussipeatusesse, 0-15 minutit ootamist (sest kunagi ei tea, kas buss väljub enne aega või jääb rämedalt hiljaks), 8 min bussiga ja 1 min kõndida keskusesse.
Keskuses on 4-kuused kuni 5-aastased beebid ja lapsed. Nad on kõik vastavalt vanusele jagatud gruppidesse (Playful Possums, Eager Emus, Wonderful Wombats - eriti Austraalia-pärased nimed!) ja igal grupil on oma kasvatajad, oma toad ning oma mänguplatsid. Mina olen enamasti opossumite ehk beebide toas, kuid olen abis käinud ka kõigis teistes tubades. Beebide toas jagatakse nad veel omakorda 3 gruppi: alla aastased on alati toas, 1-2-aastased on koos minu (ja teise kasvatajaga väljas) ning tublimad ja kiiremini arenenud 2-aastased on juba teisel mänguplatsil ning neid valmistatakse ette järgmisesse tuppa minekuks.
Päevakava on alati ühesugune, et luua lastes kindlustunnet ning kasvatada harjumust.
Mina saabun keskusesse 7.40 ja selleks ajaks on juba tavaliselt 5 beebit kohal ning me pakume neile hommikusööki, mis tavaliselt on kaerahelbetahvlikesed piimas, röstsai margariini või Vegemite’ga, joogiks piim või mahl. (Vegemite on mingi soolane määre, mis mulle ei maitse, kuid mida siin ja ka Suurbritannias inimesed armastavad. Maitset on raske kirjeldada –lihtsalt väga sooooolane. Nauke pärmi lõhnaga. Välimuselt on nagu must mesi.)
Peale hommikusööki lähme 1-2-aastastega välja mängima. Alati on kohustuslik 30 SPF päikesekreem ja müts! Lapsed on selle juba kenasti selgeks õppinud. Siis (u kl 10) Morning Tea ehk hommikune snäkk, milleks on värsked puuviljad ja taaskord röstsaiad või või Vegemite’ga ja piim. Seejärel tagasi mängima. Umbes kell 12.30 paiku on lõuna ja seejärel magama.
Minu arust on magamisruumid harjumatult külmad, kuid üks vanem kasvataja ütles, et siis lapsed magavadki kauem. Müstika! Mul on t-särk ja pusa seljas ning ma külmetan, samas lapsed on vahel oma mängimisriietega või ainult mähkmetes ning neid katab vaid õhuke puuvillane lina.
Vat mis imet võib teha õhuke puuvillane riie. Nüüd kohe kõik Abakhani ! (Mihkel)
Laste magama panemisel on väga levinud nende „magama patsutamine”. Vahel mõni laps ise ütleb: I want patting ehk ta soovib patsutamist. Mina alguses pigem silitasin või kergelt masseerisin nende selga, kuid paistab, et patsutamine toimib siis paremini (vähemalt kasvatajate silmis). Mina ikka pigem patsutan kergelt pepu piirkonda (sest seal pehme mähe), kuid kõik teised peksavad lapsele selga. No tegelikult ei peksa, kuid ma tõesti ei saa aru, kuidas nii suurte ja kõvade patsutuste saatal saab üldse laps uinuda. Võib olla nad jäävadki kiiresti magama, et see kiiremini lõppeks?? Mina küll ei julge ühtegi last nii kõvasti patsutada. Sama asi on nende beebidega, kes on hällis. Hällid on pisikesed ja ripuvad vedrude otsas ning vahel on tunne, et kasvatajad tahavad beebile ameerika raudtee sarnast elamust pakkuda, sest nad panevad neid ikka igas suunas ja üles-alla vetruma nii, et pisike seal sees liigub 20 cm üles ja alla ning ka igas võimalikus suunas. Vahel on lausa hirmus vaadata. Kuid samas jäävad beebid kuss ja isegi uinuvad. Magic!
Sel ajal kui lastel on uinak, käivad kasvatajad kordamööda lõunal (30 minutit). Siis koristame ja valmistume pärastlõunaks. Lapsed ärkavad tavaliselt kella kolme ajal ning ma viin taaskord oma grupi välja. Natuke mängu. Afternoon Tea ehk küpsised, kreekerid või röstsai nagu hommikul + piim. Mäng ja pakkimine. Lapsevanemad tulevad lastele järgi (16.30-...). Minu tööpäev lõppeb 17.30 ja kell 18.00 astun koduuksest sisse.
Tööpäevad on praegu 10-tunnised, kuid ma ei kurda, kuna see on parem, kui mitte midagi. Eks see hetkel ole ka casual work ehk juhutöö, kuid õnneks on ka järgmised 2 nädalat tööd garanteeritud. Ning mul on tunne, et nad tahavad mind ka kauemaks, kuid ei julge seda veel öelda ;)
Töö ei ole kontimurdev ja tasu ($18,72 /h = 180 EEK/tunnis) on ka natuke kõrgem, kui mingis suvalises kaupluses.
Hetkel olen ma „arvel” 3 agentuuris, mis peaksid mulle tööd otsima/pakkuma. Kaks neist on väga vaiksed ning kolmas pommitab sms’ide ja kõnedega, kuid 90% kordadest pakutakse töö selles piirkonnas, kust me juba ära kolisime. Meel läks kohati väääääga kurvaks ja mul oli tunne, et teha mitte midagi on isegi hullem, kui teha ebameeldivat või kehvasti tasustatud tööd (vähemalt sel juhul on mingigi palk tulemas). Ei tea, kas see viimane mõte jõudis kuhugi Kõige Kõrgema kõrvu, kuid hetkel olen ma ajutist tööd leidnud ühes lastekeskuses, mille töötajaskond on nii pealiskaudselt sõbralik ja lipitsev, et lausa nukraks teeb. Hakkan kahtlema, et kus need toredad austraalased ennast peidavad. Esimesel päeval sattusin ma kohe rakkesse ilma, et keegi oleks pikemalt midagi seletanud või keskust ja selle kodukorda tutvustanud. Sekka veel paar mitmeti mõistmist ja valesti tõlgendamist ning juba kolmandal päeval oli mul tunne, et ma ei taha seal enam olla. Õnneks tuligi siis murrang. Väga emotsionaalne, peaaegu pisarateni välja (vot mis juhtub kui tabada enne lõunapausi ja haktata tänitama!!). See mõjus nagu äikesetorm, mis lõi õhu klaariks. Peale seda oli kõik väga mõnus. Järgmised päevad olid juba nii toredada, et ma tulin naeratusega koju ning arvan oma kolleegidest ka paremini kui esimestel päevadel. Uskumatu kui palju RÄÄKIMINE võib asja parandada.
Nüüd ma sis olengi tööl Kindalin Early Childhood Learing Centre’is (http://www.kindalin.com.au/). Kindalin’il on kokku 6 keskust Sydney lääneosa eeslinnades. Mina töötan Glenhavenis, mis asub 8-minutilise bussisõidu kagusel Castle Hillist. Ehk siis 4 minutit bussipeatusesse, 0-15 minutit ootamist (sest kunagi ei tea, kas buss väljub enne aega või jääb rämedalt hiljaks), 8 min bussiga ja 1 min kõndida keskusesse.
Keskuses on 4-kuused kuni 5-aastased beebid ja lapsed. Nad on kõik vastavalt vanusele jagatud gruppidesse (Playful Possums, Eager Emus, Wonderful Wombats - eriti Austraalia-pärased nimed!) ja igal grupil on oma kasvatajad, oma toad ning oma mänguplatsid. Mina olen enamasti opossumite ehk beebide toas, kuid olen abis käinud ka kõigis teistes tubades. Beebide toas jagatakse nad veel omakorda 3 gruppi: alla aastased on alati toas, 1-2-aastased on koos minu (ja teise kasvatajaga väljas) ning tublimad ja kiiremini arenenud 2-aastased on juba teisel mänguplatsil ning neid valmistatakse ette järgmisesse tuppa minekuks.
Päevakava on alati ühesugune, et luua lastes kindlustunnet ning kasvatada harjumust.
Mina saabun keskusesse 7.40 ja selleks ajaks on juba tavaliselt 5 beebit kohal ning me pakume neile hommikusööki, mis tavaliselt on kaerahelbetahvlikesed piimas, röstsai margariini või Vegemite’ga, joogiks piim või mahl. (Vegemite on mingi soolane määre, mis mulle ei maitse, kuid mida siin ja ka Suurbritannias inimesed armastavad. Maitset on raske kirjeldada –lihtsalt väga sooooolane. Nauke pärmi lõhnaga. Välimuselt on nagu must mesi.)
Peale hommikusööki lähme 1-2-aastastega välja mängima. Alati on kohustuslik 30 SPF päikesekreem ja müts! Lapsed on selle juba kenasti selgeks õppinud. Siis (u kl 10) Morning Tea ehk hommikune snäkk, milleks on värsked puuviljad ja taaskord röstsaiad või või Vegemite’ga ja piim. Seejärel tagasi mängima. Umbes kell 12.30 paiku on lõuna ja seejärel magama.
Minu arust on magamisruumid harjumatult külmad, kuid üks vanem kasvataja ütles, et siis lapsed magavadki kauem. Müstika! Mul on t-särk ja pusa seljas ning ma külmetan, samas lapsed on vahel oma mängimisriietega või ainult mähkmetes ning neid katab vaid õhuke puuvillane lina.
Vat mis imet võib teha õhuke puuvillane riie. Nüüd kohe kõik Abakhani ! (Mihkel)
Laste magama panemisel on väga levinud nende „magama patsutamine”. Vahel mõni laps ise ütleb: I want patting ehk ta soovib patsutamist. Mina alguses pigem silitasin või kergelt masseerisin nende selga, kuid paistab, et patsutamine toimib siis paremini (vähemalt kasvatajate silmis). Mina ikka pigem patsutan kergelt pepu piirkonda (sest seal pehme mähe), kuid kõik teised peksavad lapsele selga. No tegelikult ei peksa, kuid ma tõesti ei saa aru, kuidas nii suurte ja kõvade patsutuste saatal saab üldse laps uinuda. Võib olla nad jäävadki kiiresti magama, et see kiiremini lõppeks?? Mina küll ei julge ühtegi last nii kõvasti patsutada. Sama asi on nende beebidega, kes on hällis. Hällid on pisikesed ja ripuvad vedrude otsas ning vahel on tunne, et kasvatajad tahavad beebile ameerika raudtee sarnast elamust pakkuda, sest nad panevad neid ikka igas suunas ja üles-alla vetruma nii, et pisike seal sees liigub 20 cm üles ja alla ning ka igas võimalikus suunas. Vahel on lausa hirmus vaadata. Kuid samas jäävad beebid kuss ja isegi uinuvad. Magic!
Sel ajal kui lastel on uinak, käivad kasvatajad kordamööda lõunal (30 minutit). Siis koristame ja valmistume pärastlõunaks. Lapsed ärkavad tavaliselt kella kolme ajal ning ma viin taaskord oma grupi välja. Natuke mängu. Afternoon Tea ehk küpsised, kreekerid või röstsai nagu hommikul + piim. Mäng ja pakkimine. Lapsevanemad tulevad lastele järgi (16.30-...). Minu tööpäev lõppeb 17.30 ja kell 18.00 astun koduuksest sisse.
Tööpäevad on praegu 10-tunnised, kuid ma ei kurda, kuna see on parem, kui mitte midagi. Eks see hetkel ole ka casual work ehk juhutöö, kuid õnneks on ka järgmised 2 nädalat tööd garanteeritud. Ning mul on tunne, et nad tahavad mind ka kauemaks, kuid ei julge seda veel öelda ;)
Töö ei ole kontimurdev ja tasu ($18,72 /h = 180 EEK/tunnis) on ka natuke kõrgem, kui mingis suvalises kaupluses.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar