Elu City's

Ühel hommikul pidin minema Castle Hilli meie loodetavat tulevast korterit vaatama. Selleks, et korteri juures kell 9.30 olla, väljusin ma Nelle (Mihkli sugulane) korterist 7.20. Esmalt liftiga alla, siis mööda tänavat üles mäge (õnneks suhteliselt lauge!), kuid ikkagi vähemalt kilomeeter, siis maa alla rongi peale, 3 peatust hiljem jälle maa peale, et minna üle mõne tänava ja oodata õiget bussi.

Kell näitab 7.54. Buss väljub 8.01. Ootan. Ja vaatan mööduvaid inimesi.

Hommikune City on hoopis teist nägu kui lõunane või õhtune. See eristub kõigest muust.
See on täis kiirust ja take away kohvitopse, lõhnavaid hommikusi pirukaid ja koolivormides lapsi ning noori, triiksärkide ja värvliste lipsudega mehi ja peenetel konsadel tippivad viimast moehitti kandvaid naisi. Hommik City’s on kuidagi lummav. See on värske ja virguv. Kõik on alles algamas. Ja ma naudin neid uusi ja huvitavaid inimesi kõikjal mu ümber. Nii põnev on neid jälgida!

Kell on 8.05. Nüüd vaatan mööduvaid busse eriti suure hoolega, sest ei taha, et juhtuks sama, mis mõni päev tagasi (vaatasin vaheldumis liiklust ja inimesi ning minu buss sõitis minust mööda, kuna ma ei märganud õigel ajal kätt tõsta).

Kell on 8.10. Ma mõtlen, et kui ma oleks hakkanud saabumise hetkest mööduvaid busse lugema, siis ma oleks preagu juba 99 juures.

City on äärest ääreni täis autosid ja busse, mis tossavad hingematvalt. Üle ühe on bussidele ees „not in service” ja teised paistavad sõidavat täna kõik Manlysse. Tuul keerutab mulle tolmu näkku. Ma katan näo vingugaasi ja tolmu eest. Ma mõtlen Tartu vaiksetest tänavatest...või isegi Kriistine või Pelguranna omadest.

Ma tulin siia, et näha austraalasi, ja kõik mis ma näen on vaid kebabi-, sushi- ja hiinakiirtoidu kohad. Vaatan ringi ja täpne silm ütleb, et 75% on asiaadid. (mmm,think postive –you get like 2in1 – Austraalia ja Aasia korraga).

Kell on 8.19 kui õige buss peatuse poole vurab. Viskan käe ette, sest muidu buss ei peatu (NB! See käib kõikjal ja alati siin nii). Samal ajal mõtlen, kuidas saab üks liinibuss lihtsalt üle veerandtunni hilineda. Ei kobise valjusti, vaid otsin taga üksiku pingi ning ronin akna alla, et vaadet nautida.

Sõidan esmakordselt bussis üle suure Harbour Bridge’i. Päike paistab. Paremat kätt on Sydney ooperimaja, seljataha jäävad city pilvelõhkujad. Tunne on taas mõnus.

Hetk hiljem oleme juba kiirteel, bussijuht paneb konditsioneeri maksimumi peale ning kõikjalt hakkab mu kaela peale jääkülma auru langema. Aknast ei ole vaadata muud, kui kiirteel vastu kihutavaid autosid. Kõik nad on tumehallid, helehallid või misiganes halli erinevad varjundid. Sekka ka mustad ja valged. Sõidad nagu must-valges filmis. Siis tuleb mõni erdam ehk võib olla punane. Ja see on pigem tumepunane kui ilus särav ning pilkupüüdev. Mõtlen, et mis siinsetel inimestel värviliste autode vastu on..

Marilin :)