Eurolounge

(Vana võlg tahab tasumist ehk siin on see sissekanne, mis ammu lubatud sai)

Vahetult enne jõule, siis kui püsiv töö lasteaias oli läbi ning vabad päevad hakkasid stressi tekitama, hakkasin järgmist tööd otsima. Esialgne ja väga paljulubav oli üks teenindaja koht matka- ja ekstreemspordikaupluses. Kuid mingil kummalisel põhjusel 2 tundi enne kokkulepitud intervjuud (mis järgnes mitmele eelnvale e-mailile!) helistas Extreme’i juhataja ja ütles: „Sorry! We’ve already filled this position.” Sellega oli tema omalt poolt teemale punkti pannud. Minu jaoks oli see aga suur ja hämmingut tekitav küsimärk. Pärast kirusin ennast, et oleks võinud siis paar tunnikest varem sealt poest läbi astuda...nagunii käisin ju sealt mööda, kui Mihklile töö juurde lõunat viisin. Nuh, mis seal ikka! Järelikult oli selline lahendus ka milleksi hea. Nagunii ei paista seal rahvast eriti käivat. No kes see ikka seda lumelauavarustust ja suusariideid siin südasuvel ostab!

Otsustasin edasi vaadata. Käisin ringi siinses suurimas kaubandusmekas – Castle Towers’is. Samas ise sisemas teadsin, et peale 12 kuud Resevedis ma enam mingisse suvalisse riidekauplusesse ei taha minna. Juba mõte sellest riidetolmust ning kaltsude kokkulappamisest... uuh. Ei, aitäh! Seepärast tegin väikesed muudatused oma CV’s, mõtlesin välja kohvikud ja restoranid, kus olen töötanud ja reede õhtul seadsin Mihkli suurel utsitamisel sammud restorani tänava poole. (enne seda veel Mihkel õpetas, et ma peaks rohkem ripsmetušši panema, ärevamad riided ning juuksed lahti tegema). :)

Esimesena astusin sisse ühte aasia restorani, kus esimesena minu poolt kõnetatud neiu ei saanud midagi aru ja suunas mu järgmise juurde. Järgmine õnneks oskas 2 sõna inglise keelt ja suunas mu jälle edasi. Õnneks sain siis juba manageri enda jutule. Mulle napilt lõua alla ulatuv naisterahvas puuris mind sügava pilguga ja küsis, et kas mul on juured kuskil Hiinas. Ajasin oma silmad selle peale hästi suureks. Võttis sekundi või paar enne, kui suutsin talle vastata. No aga sellest ei olnud lugu ja tädi oli mind valmis kohe oma tiimi võtma. Rääkides palganumbritest hakkasin mina taas kahtlustama, kas ma ikka saan tema inglise keelest aru. Küsisin kõik vähemalt kolm kord üle ja sõnastasin seda kahel eri viisil. Lihtsalt nii uskumatu tundus see, mis ta mulle pakkus. Need, kes on kursis Austraalia palkadega, need saaksid neid numbreid kuuldes hea kõhutäie naerda. Tänasin viisakalt, naeratasin ja lubasin järgi mõelda.
Ise kõndisin juba järgmise koha poole ja peas mõtlesin, et üks linnuke kirjas ja see sama linnuke ka maas.

Järgmine koht oli GPK (Gourme Pizza Kitchen). Sees paistsid olevat väga sileda ja libeda olemisega türgi noormehed; kõigil seljas eresinised särgid. Aga kuna uksel oli kuulutus, siis astusin ikka sisse. Kassas oli vist kogu kollektiivi ainus neiu. Ta pistis mulle pihku 36 küsimusega avalduse vormi. Täitsin eeskujuliku käekirjaga kõik ära. Lubasin igal ajal vaba olla ja nende heaks töötada ning ka RSA esimesel võimalusel teha. Tulemus: lubati nädala aja jooksul ühendust võtta. Siiani pole neist kuulnud.

Vahemärkus –RSA ehk Resbonsible Service of Alcohol. See RSA tõend või tunnistus peab olema igaühel, kes soovib töötada mõnes kohas, kus ka alkoholi serveeritakse. Loeng ise kestab mingi 8 tundi ja selle lõppedes täidetakse test, millest kõik läbi saavad (sest tegelikult keegi seda ei kontrollinudki!) Peale seda peaks kursis olema vastava osariigi alkoholi ja teisi meelemürke puudutavate seadustega ning teadma, kuidas käituda napsutavate klientidega. Mina oma loengult sain teada, kui väga lektor ennast armastab, millised on tema seksuaalfantaasid, millega ta tegeles ja kus baarides käis kui oli 17 jne. Sekka ka sellest, et kus Austraalias võib kasvatada 5 kanepitaime enda tarbeks ning et peaaegu kõigi väärtegude eest seoses alkoholiga võib rikkujat karistada 5500 dollarise trahviga.

Aga tulles tagasi tollesse reede õhtusse ja restoranide tänavale. No käisin siis seal veel kohas või paaris, võeti CV vastu ja lubati, et manager võtab ühendust. Siiamaani võtab... midagi muud aga mitte minuga ühendust. Nu pole vajagi! Sest viimase asjana viisin oma CV Eurolounge’i, mis alguses ehmatas mind oma üldise väljanägemise ja valgete laudlinadega. Nägi välja nagu Castle Hilli kõige kallim restoran – ja hiljem selgus, et ongi. Aga Mihkel utsitas mind tagant ja seepärast ma sinna sisse astusingi. Särava naeratuse saatel küsisin, et kas neil oleks abi vaja. Ma ei tea, mis neile mõjus, kuid juba järgmisel õhtul sain ma vormisärgi ja must pika põlle ette. :)

Mäletan veel, et manager küsis, et kas ma ikka 3 praetaldrikut oskan korraga kanda ja kas ka kandiku kandmisega saan hakkama. Naeratasin sama säravalt ja noogutasin. Endal polnud aimugi J Järgmisel hommikul helistasin Nellele (Mihkli sugulane, kes töötab pitsakas ja teeb vahel ka cateringi) ning püüdsin telefoni teel selgeks saada need salanipid. Eks need õiged võtted on tulnud ikka hiljem töö käigus ja praegu ei ole mingi probleem 6-ne laud ühe korraga ära koristada.
Ise ka ei suuda ära imestada, kui tugevaks ja silmnähtavaks(!) mu vasaku käe muskel on kasvanud. J Ege Mihkel julgekski minuga vasaku käega käesurumist teha. Vahel lõõbime, et mul on nüüd tark käsi – parem käsi, mis saab kenasti hakkama täpsete liigutuste ja muud head kordinatsiooni nõudvate tegevustega ja tugev käsi – vask, millega võin mehetegusid teha :) :)

Eurolounge – mitmeid auhindu võitnud a la carte restoran, kus laual on 2 kriitvalget laudlina, laes ripuvad lühtrid, nädalavahetusel on peaaegu võimatu ilma eelneva broneeringuta lauda saada ning kus praehinnad algavad 28 dollarist.

Mäletan, kui ma esimest korda menüüd lugesin. Ma ei saanud igast kolmandast sõnast aru!
Näide eelroogadest: Pork Belly ($ 18.90) – Twice cooked pork belly „Majorcan art” served with sautéed apricots, jamon patata bravas & marsala sauce.
Sellise kirjelduse järgi ju ei oskaksi arvata, et tegemist on ühe väikese ülirasvase ja kamaraga kaetud sea kõhutükiga, mis on küpsetatud Hispaania-päraselt (ehk liha ja puuviljad koos) ning selle kõrval on praetud aprikoosid, pannil praetud väikesed kartulid ja Hispaania dessertveini kaste.
Kogu menüü ja rohkem pilte võib leida: http://www.eurolounge.com.au/

English High Tea

Erinevatel tähtpäeval (Valentinipäev, emadepäev jms) teeb peakokk Alex alati eraldi menüü. Näitkes emadepäevaks oli 3-käiguline lõuna, mis maksis 59 dollarit nägu. Ja restoran oli kell 11-st 23-ni puu püsti täis. Vot selline pop koht on.

Ja sellepärast, et pop koht on, lõpevad minu tööpäevad mõnikord ka alles südaöösel. Aga ma ei kurda. Kogu see 5 kuud on olnud kogemus omaette. Olen õppinud palju ning eks olen selle võrra ise restoranikülastajana targem ja tähelepanelikum. Luban siinkohal avalikult, et ma ei jää mitte kunagi viimaseks kliendiks, sest tean ise kui nüri on oodata viimase külalise lahumist, et siis pool resorani järgmise päeva function'iks ümber tõsta ja ette valmistada.

Marilin