Reede õhtune päikeeloojang viis unustusse mõtetud argimured ja tüütu komandeeringu. Meeled olid pärani valla nii maistele kui ka taevalikele mõnudele. Ei, enam ei tahtnud Lossimäel kükitada ja pilvest vihmasadu karta. Ei tahtnud ka kuulata neid samu plaate ja istuda samadel toolid. Tahtsime vaheldust ja õnneks vaheldust me ka saime.
Nädalavahetuse avapauguks oli Rolling Stones’i teemaline vabaõhukontsert Sydney Olümpiapargis, kus saime kokku Katre ja Indreku ning Tiina ja Rauli peredega. Kaasategev oli ka Pets.
Lebasime tekkidel, kuulasime mussi, jutlesime ning lihtsalt olime selles mõnusas +23C kliimas ja tähistaeva all.
Mingi ime läbi jätkus Ilmataadi soosingut meile ka järgmiseks päevaks. Selle puhul vedasime, no tegelikult võib öelda, et siin ei olnud vedada vaja, endeid koos Katsi ja Petsiga randa. Sedapuhku avastasime Mosmani põhjakaldal ühte vaikset randa. Tegelikult ega ta ni vaikne ei olnudki. Pannes maski ette ja lestad jalga ning tehes paar kroolitõmmet avanes meie ees juba väga huvitav veealune maailm. Kahjuks me sellel korral veel merihobusid ( tekkis küsimus ka, et kas merihobused on jõehobuste või siis merihobud jõehobude lähedased sugulased ja mis moodi mahub puzzlesse ratsahobune ning kelle noorem vend on kiikhobu?) ei näinud, kuid selle eest kohtasime kahte pisikest kaheksajalga, kes meitesuguste suurte ja hirmsate elukate eest peitu pugesid. Ma natsa üritasin neid liikuma utsitada, et näha selle imepärase looma nahka värvi vahetamas, kuid kahjuks see ei õnnestunud. Peale selle nägime veel ka kuute (kuskil 30cm) pikkust kalmaari pundis ujumas ning kahte pisikest cuddlefishi (eestikeelne nimi teadmata). Sellised kolmnurksed jäsemetega kalad/molluskid. Kehakujult nagu kalmaar, kuid nahk muudab värvi nagu kaheksajalal. Meie nähtud olid kuskil 7cm pikkused, kuid kasvavad kohati umbes meetristeks mürakateks.
Peale selle oli veel huvitavaid karpe, vetikaid ja koralle.
Tervitades,
Mihkel
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar