Must leib, mu armastus

Kui ükskõik millise kodumaast eemal elava eestlase käest pärida, et mille järgi võõrsil siis kõige suurem igatsus on, siis alati on Top 3-s kindlasti must leib ehk rukkileib. Mõnel juhul edestab see isegi kodu- või sõprade igatsust. Pere ja sõpradega saab ju ikka maili ja telefoni teel ühenduses olla, kuid õiget musta leiba on väga raske kuskilt välja võluda.

Oleme siin tasapisi katsetanud ja proovinud. Esimene katsetus oli Estonian Black, mida pakendil reklaamitakse kui „tervislik valik” ja „suurepärane maitse”. Välimus oli täitsa vormileiva moodi ja nii ma ta kallist hinnast hoolimata koju tõingi. Ikkagi ju Eesti-nimeline! (seda olla kunagi siin eestalsed ise küpsetanud, kuid nüüd müüsid retsepti mingile pagariärile maha) Peale maitsmist selgus, et ega ta seda nimi tegelikult väärigi. Selline saepurumaitseline ja leivaks seda nimetada ei söendaks. No kui ära röstida, juustumääret, tomatit ja värsket tilli peale panna, siis läks alla küll.

Teine katsetus oli samast poest ostetud Black Russian Sourdough. Välimus oli sama palju- või vähelubav kui eelmine, kuid maitse oli õnneks tibake parem. Aga ikka rösterisse ja siis võid ja sinki peale. Viimane ots sellest sai eile õhtul hoopis küüslauguleibadeks tehtud ja Katre juurde hernesupi ja õlle kõrvale kaasa võetud. Passis küll.

Eelmise reede õhtul peale vabaõhtukontserti olümpiapargis võtsime suuna Summer Hilli poole, kus elavad Ireen ja Kristi. Tagamõtteks oli LEIB. Nimelt oli Sydney’sse saabunud Kristi noormees Tarmo, kes lahke inimesena oli meile pool pätsi Tallinna Peenleiba toonud. Oh seda õnne ja rõõmu, mis meid järgmised 2 päeva valdas!
Kõrghetk oli muidugi see, kui Mihkel vabariigi aastapäeva hommikul pani leivale heeringat hapukoore ja sibulaga. Oh seda õndsust!