Nagu eelnevalt mainitud, on meil nüüd GoTech brändi fotokas. Esimene raks ookeani pilte läks kohe aia taha, sest mingi ime läbi oli fotokas makro-võtte peale jäänud ja sellega ei saanud kohe kuidagi ookeanis pilte teha. Teisel katsetusel kohalikus välibasseinis oli juba asi märksa parem. Saime isegi mõne enam-vähem fookuses ja inimesega pildi. Põhi mure nagu pärast selgus oli selles, et võtted said liialt lähedalt võetud. Aga eks vaadake ise. Fakt on see, et harjutamine teeb meistriks ja eks ma lõpuks ikka mõne molluski kah pildile saan.
Uudistest veel. Meie juures on nüüd juba kuu ja kolm nädalat elanud Kats ja Pets. Tulid nemad Brisbainist Sydnysse õnne otsima. Esialgu oli ka siin naza nutune, kuid nüüd on mõlemad ilusasti tööl. Leidsid endale isegi elamise Central Stationi kõrval. Nii et võib kokkuvõttes öelda, et namadki jätkasid tublide ja jonnakate eestlaste traditsiooni ja murdsid Austraalia selgroo.
Ühesõnaga, alates selle nädala pühapäevast oleme jälle omapäi. Kindlasti saab see vahelduseks jälle päris tore olema. Aga noh, ega loodus tühja kohta salli, nii et andke aga avaldused sisse. Meil siin Lossimäel seltskond hea ja rent soodne. Saaksite kohe sõbra hinnaga.
Marilinil on olnud viimasel ajal suht palju pakkumisi lastekeskustest. Eks ta on ennast ikka igal pool heast küljest näidanud ja inimestele meelde jäänud. Juba helistatakse ja mainitakse, et tahetakse just Marilini. Iseenesest on see väga tore, sest tööalane vaheldus on mõnus. Mõni päev on kergem lastekeskuses, teinekord jälle restos. Aga üldiselt on asi nii, et Marilini vasaku käe „pähkel” on juba väga vinge. Targa käe muskel jääb sellele kõvasti alla. Ma mudkui loodan, et kui ta peaks mingis hulluses mulle kunagi virutama, siis loodetavasti jääb vops vasakuga tulemata.
Marilin: Jah, hetkel on seis selline, et jagan oma tööaega ja –energiat kahe koha vahel: töötan a la carte restoranis Eurolounge (alates jõuludest) ja vabadel hommikutel teen casuali ehk juhutööd erinevates lasteaedades. Viimase puhul on tunnihind kõrgem, kuid reeglina saan tööst teada sama päeva hommikul kell 7.30. Süsteem on selline, et ma olen arvel ühes agentuuris, mis saadab casual’e nendesse keskustesse/lasteaedadesse, kus keegi haigeks jäänud vms. Tööpäevad on 4-8 tunnised. Kuidas kuskil vaja. Mõnes mõttes on selline vaheldus vahva. Teisalt jälle on imelik igapäev minna nagu „esimest päeva tööle”. Uus keskus, uued kasvatajad, uued lapsed, veel keerulisemad nimed... Mõnes keskuses olen käinud jah mitmel korral ning tundub, et iga järgnev kord ongi parem, sest tean juba, kus mis asub, tunnen lapsi nime ja nägu pidi ning päevakava ja reeglid on selged.
Restoranis on ka tore. Töötajad on toredad (üle kogu maailma! Peakokk Saksamaalt, kokaabi Argentiinast, nõudepesija Moskva külje alt, ettekandjad Inglismaalt, Hiinast, Kolumbiast või juurtega Hollandist, Filipiinidelt, Valgevenest, jm). Kliendid on ka sõbralikud ja keskelt läbi intelligentsemad kui mõnes pizza take way’s. Kuid siiski on igapäevane äraarvamismäng, et kust ma pärit olen ja siis sinna uurde väikesed geograafia- ja ajalooloengud. Kõige enam pakutakse, et ma olen Saksamaalt, Šveitsist või Rootsist. Eesti nime on kuulnud 3 kilenti neljast, üks viiest teab, kus see umbes asub. Ja üks sajast on käinud Tallinnas ning ööbinud Viru hotellis ning kutsub Viru värvate juures asuvaid lilleputkasid Kõige Ilusamaks Lille Tänvaks.
Järgmisel korral restoranist ka paar pilti ja natuke menüü kohta.
Mihkel: Minul on uudist nii palju, et sellest nädalast kolisin uude kabinetti. Esialgu olen seal üksi, kuid juuni lõpus tuleb Michael kah sinna. See mind eriti rõõmsaks ei tee, sest ta on suht hõivatud mees ja räägib ühtepuhku, kas telefoniga või juhendab alluvaid. See tähendab seda, et pean endale kõrvatropid muretsema, et keskenduda ja rahulikult tööd teha.
See nädal läheb veel ajalukku, kui minu viimane nädal Minus40 palgal. Tulenevalt WHM viisa nõudest ei tohi ma kauem kui kuus kuud ühe tööandja juures töötada. Aga pole hullu. Esmaspäevast alustan juba eCO2 esimese töötajana.
Kui asjalood peaksid aga niimodi minema nagu ma plaanin, siis olen varsti jälle Minus40 palgal, kes omakorda üürib mind välja eCO2-le. Ma tean, et see jätab sellise natuke lükatava-tõmmatava mehe mulje, kuid kui see säästab mulle ligikaudu 5000 dollarit ning võimaldab meil Mariliniga uued viisad kähku kätte saada, siis ütleks mina: Why Not!?
Vahepalaks. Vaatasin lannupileti hindasid augustiks. Nädala sees on võimalik teha edasi-tagasi reis Sydneyst Tallinnasse kõigest 11 000 krooni eest. See on siis teisele poole maailma otsa 5500 eequ eest !!! Ahvatlev, kas pole. Samas võib ka kindel olla, et selle aja peale, kui uued viisad käes ja bronnimiseks läheb, on hind 2000 dollari kandis.
Halb uudis. Meie ilusasti planeeritud lihavõtte nädalavahetus (neli vaba päeva) on rikutud. Plaanisime, kas lõunasse sõita või siis Sinimäedesse. Marilini restos käkerdati kokku selline töögraafik, et Marilin peab kogu selle aja tööl olema. Kohe väga moss-moss on olla. Minul kah selline jama, et ülemus sõidab veel teadmata ajaks Coloradosse (US) ja siis ei ole mul vist kah mingit varjanti oma tööpäevi ümber vahetada. Veel ei teagi, mis saab, kuid paistab, et tulevad igavad pühad.
Hea uudis. Mul siin tuli mingi lööve kallale. Ei tea kust ja ei tea millest, kuid üritas mind ennast kratsima panna ja tahtis vägisi olemise ebameeldivaks teha. Ilmselt oli mingist söögist, kuid millest täpselt, jääb teadmata. Pistsin siis mingeid Marilini allergiarohtusid ja juba kaks päeva hiljem on paranemismärgid nähtavad. Sügelus on jäänud kõigest 30% ulatusest ja punetus on kah kuskile 40% peale tagasi tõmmanud. Igatahes – nullid nurka!
Huvitavat. No1. Mina käisin täna Trade Night’il ehk siis külmutustööstuse Sydney minimessil eCO2 esindamas. Täitsa huvitav oli. Põnevam on aga see, et aprilli teises pooles on kolmepäevane mess Melbournis tulemas, mis tõotab tulla ikka päris suur. Hakkamegi vaikselt juba mõtlema, et millega rahvast enda boksi meelitada. Kas tõmbenumbriks saavad olema ilusad tüdrukud, tasuta pastakad, kommid, õlu või nägus Eesti noormees mõndade tehniliste vidinte taustal. Eks paistab.
Huvitavat. No2. Kuna meil sai nüüd Mariliniga selline otsus vastu võetud, et me jääme siia Austraaliasse naza kauemaks, siis ma loodan väga, et ta võtab ühendust kohaliku raadiotädiga ja ikkagi saab selle tähtsa ameti, et toimetada ja kajastada igal neljapäeval Eesti uudiseid riikliku raadio otse eetris. Ja ega see ei ole vaid uudistesaade. Vahepeale saab ikka muusikat mängida kah. Siiamaani, on ikka segakooride vanemaid palu ja ka estraadiklassikat mängitud, kuid, kui ikka Marilin pulti saaks siis saaksid ka vanad eestlased aimu Eesti tänapäeva muusikast (Tannu, Metsatöll, Smilers jne). Raadioajakirjanikust elukaaslasest või siis mikkriga naisest olen alati unistanud : )
Aga muidu käib mulle üks balilasest töökaaslane oma taipamatusega ja Melbourni projekt juba täiega pinda.
No pidin lihtsalt lõpetuseks hingelt ära saama. Muidu oleks kiri tulnud väga mitte eestlaslikult positiivses ja pealiskaudses noodis.
Tevitades
Mike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar