Ritsikas siristab vaikselt ja ühtlaselt, mis on selline suht segav, kui tahad sooja ilmaga aken lahti magada. Konnaga võrreldes aga pole see midagi. Konn siin meie kandis paneb sellise häälega, et oi-oi-oi. Tundub nagu keegi taoks kahte puupulka omavahel kokku või mängiks pinksi. Sellised 1-4 sekundiliste vahedega kolksatused/kõlksud/krooksud/röhatused, mis kajavad üle küla. Alguses arvasime, et mõni kohalik asiaat taob kuskil õhtuti pinksi või mingi nõme isetehtud tuulekell hakkab pimeduse saabudes õhtuti tööle. Samas oli hääl aga liiga ebaregulaarne nende asjade jaoks. Rääkisime asjast Michaelile ja tema arvas, et tegu on konnaga, sest nende maja juures elab üks samasugune, kes nn. kõlksutab.
No okei. Pole ju nii hull kui üks konn piirkonda terroriseerib. Eks inimene harjub kõigega ja ega see konn kah päris terve öö krooksuda jõua. Puhkab vahepeal häält ja siis jälle. Natuke leili ajab see, et see konnaonu on oma krooksumisega teinud tublit tööd ja endale mingi pruta kohale meelitanud. Nüüd krooksuvad ühte jutti kogu öö. Eile läks asi isegi nii hulluks, et otsustasime Mariliniga kella poole ühe ajal öösel konnajahile minna. Kaasa sai võetud harja vars ja taskulamp. Mul oli plaan noorpaari magus elu lõpetada. Olen jah julm inimene, kuid mis teha. Ei saa oma närvirakke mingite primitiivsete krooksujate peale raisata. Muidugi läks kõik nii, et kui me välja läksime ja konnasid otsima hakkasime, jäid need nagu ime väel vait. Avastasime vaid suurel hulgal ämblikke ja ämblikuvõrkusid. Aga nii pea kui me olime toas tagasi, pistsid kurinahad jälle oma pulmalaulu laulma. Ja nii terve öö läbi kuni hilise hommikuni. Ei teagi kohe, kuidas sellest nuhtlusest lahti saab või kuidas need krooksujad välja meelitada ja kinni püüda. Loodan väga, et konnadel on sama teema nagu mõnel ämblikusordil, kus emane pistab isase pärast paaritumist nahka. See oleks meie vaatenurgast juba nagu pool võitu.
Leiaks ma nad ainult ülesse – siis küüditaks nad kohe naaber suburbi!
Mihkel
No okei. Pole ju nii hull kui üks konn piirkonda terroriseerib. Eks inimene harjub kõigega ja ega see konn kah päris terve öö krooksuda jõua. Puhkab vahepeal häält ja siis jälle. Natuke leili ajab see, et see konnaonu on oma krooksumisega teinud tublit tööd ja endale mingi pruta kohale meelitanud. Nüüd krooksuvad ühte jutti kogu öö. Eile läks asi isegi nii hulluks, et otsustasime Mariliniga kella poole ühe ajal öösel konnajahile minna. Kaasa sai võetud harja vars ja taskulamp. Mul oli plaan noorpaari magus elu lõpetada. Olen jah julm inimene, kuid mis teha. Ei saa oma närvirakke mingite primitiivsete krooksujate peale raisata. Muidugi läks kõik nii, et kui me välja läksime ja konnasid otsima hakkasime, jäid need nagu ime väel vait. Avastasime vaid suurel hulgal ämblikke ja ämblikuvõrkusid. Aga nii pea kui me olime toas tagasi, pistsid kurinahad jälle oma pulmalaulu laulma. Ja nii terve öö läbi kuni hilise hommikuni. Ei teagi kohe, kuidas sellest nuhtlusest lahti saab või kuidas need krooksujad välja meelitada ja kinni püüda. Loodan väga, et konnadel on sama teema nagu mõnel ämblikusordil, kus emane pistab isase pärast paaritumist nahka. See oleks meie vaatenurgast juba nagu pool võitu.
Leiaks ma nad ainult ülesse – siis küüditaks nad kohe naaber suburbi!
Mihkel
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar