Järel-jõul

Üritus sai toimuma ainult olude sunnil! Lihtsalt sellepärast, et Katre oli detsembris mitu kilo verivorste tellinud ning nad ei suutnud seda oma perega ära hävitada. Meil oli järel aga üks pakk piparkooke ja kallilt hoitud Kalevipoja šokolaadi, mis ootasid erilist pidupäeva, et pintsli pistetud saada. No sellisel puhul peab ju järel-jõulu tähistama?!
Valitud päevaks sai esmaspäev, 28. jaanuar, kuna siin NSW-s oli kõigil vaba päev (Austraalia päeva tähistamine).

Alustasime juba varakult, kuid mitte eesmärgiga, et varem õhtale saada vaid ikka, et kauem mõnusast seltskonnast rõõmu tunda ja oma kõhtu hea-paremaga (kohati isegi liiga palju!) täita. No ikka eestlaste jõuludele kohaselt! Sest on ju teada, et eestlased on kokkuhoidlik ja mõistlik rahvas, kes ei salli, kui suure toidukoorma all olevad lookas lauad purunevad. Selle vältimiseks tuleb süüa, süüa, süüa ja veelkord süüa, et laud tühi oleks ja ohtlik olukord kõrvaldatud.
Aga nagu kombeks, oli laud jällegi lookas! Kõige all pits jääkülma haljast ja siis kõik need vürtsikad (Itaalia meistrilt) verivorstid peekoniga, pohlamoos, köömnetega hapukapsas, ahjukartuli-juustuvorm, kõrvitsakompott, täidetud munad, must leib (soome mammi tehtud!), tomati-sibula salt, punasekapsasalat majoneesiga ja kõrvale morssi, veini või õllet Saku või A. le Coqi kannust. Kes suudaks vastu panna sellistele hõrgutistele!?

Peale jõudsat pugimist läksime tagaaeda leiba luusse laskma. Mihkel leidis endale eriti mugava koha. Kui just Artur ei oleks nii tihti tahtnud batuudil hüpata ja sellega Mihkli õlle libistamist „kaasa aidata”.
Pisike Artut puges ka batuudi alla ning proovis Mihklit läbi batuudi katte kõditada ning ise küsis: „Kas sul on tunne nagu kä’bsed kõnnivad?”

Kui kõhust oli kõige raskem tunne natuke tagasi andnud, siis istusime taas lauda (nagu eesti jõul ikka! Oli vaja võtta ju hilisõhtu oodet.). Pits Vana Tallinnat, kohv, Katre tehtud maasika-vahukoore-jogurti-piparkoogi-tarretis ja see mõnus magus Kalevipoeg. See oli kohe nii popp, et lapsed nokkisid ka kõik pähkli- ja šokolaadikübekesed paberilt ära. Kõik möönsid, et Kalevipoja vastu ei saa ükski kohalik.

Kuna me juba laua taga istusime, siis oli aeg välja otsida ka kõik lauamängud ja proovida oma õnne või loogilist ja matemaatilist mõtlemist. Mängisime palju uusi, huvitavaid ja kaasahaarvaid mänge. Isegi meie noorsootöötajad (Kathlin ja mina) olime väga meeldivalt üllatunud, kuna polnud sellistest lauamängudest varem kuulnudki.

Külasolek venis lausa 12 tunni pikkuseks, kuid kõik olid väga rõõmsad ja rahulolevad J Ühesõnaga hurraa järel-jõuludele! Siin on tunda traditsiooni hõngu.

M&M