esmaspäev, 4. veebruar 2008

Puhkus 20.-25.01.2008

Pühapäeva, 20.jaanuari hommikul pakkisime madratsid, magamiskotid, laenatud telgi ja eelmisel päeval soetatud matkatoolid ning suure vihmavarju koos söögi-joogi laadungiga meie valgesse „Puuki” ning võtsime suuna põhja. Mina julgelt roolis ja Mihkel kaarti lugemas. Peale 2 tundi tegime esimese peatuse – Newcastle.

Linnakese südames, kohe City Hall’i kõrval oli uunikumidest pulmaautode väljanäitus. Ritta olid aetud nii Rollys Royce’id, Bentley’d kui Cadillac’id. Väljalaske aastatega 1957 kuni 1972.
Käisime ringi, ahmise õhku, tegime pilte ning istusime lahkete sohvrite julgustusel ka sisse. Ärimeestele kohaselt sooviti ka õnne kihlumise puhul (kaval äriline nõks, millega kõigile autode uudistajatele peale lennati) ning hakati kohe pakkumisi tegema. ´61. aasta Bently’ga pulma sõitmine maksaks vaid 750 dollarit. Neli aastat vanema Rolls Royce’i eest tuleks välja laduda aga juba 1000 dollarit. Thats a bargain! Pani kohe mõtlema, et kui juba nii odavalt uhke pulmaauto saab, siis ...



Õhtul jõudsime sihtkohta – Wallingat rahvusparki. Ilm oli ilus ja soe. Esimese asjana hüppasime pea ees soolasesse jõkke. Vesi oli soe ja pruun nagu soos. Soolane vesi satub aga sellesse jõkke tõusude ajal, sest jõgi on kaugelt ühendatud ookeaniga. Nii et kellamees Liblel poleks siin suurt rassimist olnud, et jõgi tagurpidi voolama panna. Iga tõusu ajal voolas jõgi oma alguspaiga poole.


Kuna meid telkima kutsus Michael, siis olime seal koos tema ja tema perega. Michaeli naise nimi on Birgit, vanem tütar Sabine, ja siis suht ühevanused Camilla ja Fabian. Kuna tegu on Lõuna-Aafrika ja Saksa juurtega perega, siis olid jutuajamised põnevad ja road maitsvad. Aastatega on nad kogunud endale väga asjalik telkimisvarustuse, mis teeb telkimise isegi kehva ilmaga nauditavaks. Potid, pajad, rakised ja vardad toidu valmistamiseks, suured koormakatted, vaiad ja trossid telklaagri püstitamiseks, kirved, labidad ja rakulkad lõbutsemiseks.
Olles napisõnaline võiks öelda, et esimene õhtu hakkas sadama ja vahelduva eduga tilgutas ja sadas järgmised kaks päeva järjest. See tegi muidugi tuju natuke sandimaks, kuid head söögid, külm õlu ja kaardipakk olid suuresti abiks, et aega viita.
Mõnusaks seltskonnaks olid ka opossumid ja guaanad (suured sisalikud, kes elavad puu otsas), kes käisid meilt sööki nulumas ja öösiti ka näppamas ning niisama ringi kolistamas. Esimesel ööl oli kohe suht kõhe oma pisikeses telgis magada, sest kuskil kolistas opossum, kuskil krooksus konn, siristasid ritsikad ja kindlasti oli ka ridamisi ämblikke ringi liikumas. Teisel ööl oli aga värske õhk oma töö teinud ning uni oli sügav ja rahulik.



Nende kolme päeva jooksul oli meil väike kaotus kah. Nimelt maiustas esimesel ööl mingi öölane Marilini plätudega. Lõhkus need kohe täiesti ää. Õnneks sai ta aga tagasiteel endale kaks paari väga asjalikke uusi asemele.
Viimasel õhtupoolikul sõitsime veel ühele vahvale vaateplatvormile, kust oli kogu Wallingat ja Myall Lakes piirkond näha. Kuna ilm oli imeläbi sellel hetkel selge ja päikesepaisteline, siis oli vaade meeliülendav.
Mäeotsast tagasi tulles korjasime teeäärest suuri kive, mida hiljem kasutasime aurusauna tegemisel.
Saun sai igatahes vinge. Leiliruumis oli ruumi seitsmele inimesele ning leili üle ei kurtnud keegi. Mitu tundi lõkes kuumutatud kivid kütsid turja ikka korralikult kuumaks ning panid meid mitmel korral väledalt jõe poole vudima. Nüüdsest teab vähemalt Bellstedtide pere, millise vahva sauna annab väheste vahenditega orgunnida. Ja otse loomulikult tutvustasime me seda neile kui igipõlist Eesti matkasauna. Nii et kui teinekord Austraaliasse satute ja kuulete lugusid Eesti matkasaunast, siis teate vähemasti, kust kõik alguse sai.
Kolmapäeva hommikul otsustasime liikuda edasi. Suuna võtsime Port Maquaire peale. Seal pidid meid ees ootama päikesepaiste, liivadüünid, surfimine, austrifarm ja snorgeldamne.
Enamvähem nii läkski.



Esimesel õhtul proovisime bodyboarde ehk siis selliseid lühikesi lainelaudu, millega madalamas vees ja suurtes lainetes sõidetakse.
Teisel päeval sai juba suuremat lauda proovitud. Võtsime osa surfikoolitusest. Saime esialgu kõige suuremad lauad, mis pidid algajatele parimad olema. Kaldal kuiva trenni tehes ja laual püstitulemist harjutades tundus asi suht stabiilne ja lihtne. Vees olles aga asjalood muutusid. Suur laud ei tundunud enam sugugi nii suur ja õõtsus päris korralikult. Proovisimegi siis lainetel surfata. Peab nentima, et väga väsitav oli, sest enne laine saabumist peab sul juba hoog sees olema, et laine sind kandma hakkaks. Selleks aga et hoogu sisse saada tuleb kätega kõvasti sõuda (sellest siis ka surfijate ilusad kehakujud). Kui siis oledki hoo sisse saanud ja laine on sind kandma hakanud, siis tuleb lamavast asendist püsti hüpata ja seilama hakata. Mis saaks selles keerulist olla? Tegelikult on asi ikkagi suht keeruline ning sellise tasemeni, mida telekas näidatakse, kus poisid mudkui murdlainetes surfavad on meil Marilniga pikk tee. Minul õnnestus selle kahe tunni jooksul mingi neli pikka püstist sõitu teha. Marilin seilas esialgu põlvede peal ja madalamas vees. Plussiks oli see, et seal oli kergem lauale saada ja asi õnnestus tihedamini, kuid jälle kukkudes lohisesid mööda liivast ookeanipõhja. Nii siis juhtuski, et Marilin endal ühe puusa veidi marraskile tõmbas. Veel sai kannatada meie nahk, mida +30-sest päikesekreemi faktorist hoolimata, päike liialt kõrvetas. Üldiselt võib öelda, et see oli väga väsitav, kuid vahva kogemus ning kuna nüüdseks on „haavad” paranenud, siis ootame juba suure huviga järgmist surfi.
Austrifarmi ja snorgeldamisega meil väga hästi ei läinud, sest esimene oli sinna jõudes juba kinni ja snorgeldamiseks ei leidnud me head kohta.


Samas sai aga tagasi tulles ühes suures jões snorgeldatud, kus kiire vool meid mõnusalt kandis. Selline hoovuses snorgeldamise kogemus meil veel puudus. Iseenesest on hea sellistes turvalistes tingimustes harjutada, sest ookeanis esinevad riffid, mis kannavad vett rannast välja ja võivad olla ohtlikud ilma lestadeta ujujale. Lestadega on sellega kergem hakkama saada, kuid ikka on ebameeldiv tunne, kui sind hoovus hakkab rannast kaugemale kandma. Lestadega ja teades, millega tegu saab sellises olukorras mõistlikult käituda ja olukorda kontrollida.
Tagasiteel peatusime veel The Entrance nimelises kohas, kus vaatasime pelikanide söötmist ja sõime pitsat ja austreid.




Koju jõudsime reede pärastlõunal väsinuna. Õnneks oli Marilinil veel jaksu ka tööle minna ning oma vahetus ää teha (väga tubli temast, sest mina olin omadega ikka suht läbi. Alati on need aktiivsed puhkused maru väsitavad).
Selline oli meie esimene puhkus Austraalias.
Järgmist juba pikkisilmi ootama jäädes.

M&M

Kommentaare ei ole: