Ühesõnaga pidin lõpetama nii vara, kui võimalik, et siis tõtata koju asju pakkima.
Olime Mariliniga juba pikemat aega plaane pidanud ja eks ka selle ja ainult selle pärast sai ju ka esimene kuu armsa Nelle ja vahva Flo juures elatud, et ikka ka aastavahetuseks nende juurde külla ennast suruda. Neil ju väga hea vaade Sydney sadamasillale ja ooperimajale, kust see va kõige kõvem mürts aastavahetusel lastakse.
Marilin, sunnik, oli jälle olnud väga tubli ja hommikul juba trennis käinud ja kella üheks juba suure laari kana-, tuunikala- ja tikrimoosi pirukaid küpsetanud. Peale selle oli ta ka suutnud veel meie asjad pakkida ja mulle meelde tuletand, et asi on pingeline ja vaja juba liikuma hakata. Kohe kadedaks teeb selline aktiivsus ja pealehakkamine.
Oki. Minuni jõudis järgmine info. McMahon’s Point’is (Nelle ja Flo elavad seal) on hullus lahti. Politsei on pannud püsti suured tarad ning ei lase isegi sealseid elanikke koju. Alkoholi kaasavõtmisest rääkimata. Õnneks oli Nelle ka meile veini varunud nii, et sellega meil probleemi polnud.
Einoh täitsa paanika. Tuli tööjuures SORRY ütelda ja tuhatnelja punuma panna.
Mauh koju. Pakid selga, Marilin käeotsa ja bussipeale. Bussiga oli jälle see tavaline lugu, et ootad ja ootad, kuid bussi ei tule. Peatus on juba rahvast täis ja inimesed tahavad linna möllama minna, kuid võta näpust.
Närv katkes ja kõne Paulile oli tulemusrikas. Ta oli just kontorist lahkumas ning võttis meid ka kaasa. Saime suht sujuvalt Chatswoodi (asub linnale lähemal), kust sõitsime metrooga edasy North Sydneysse.
North Sydney metroo peatusest on McMahonsi peatänavale (Blues Point Road) vaid mõnikümmend meetrit. Väljudes metroost nägime, et Nelle poolt edastatud info pidas enamvähem paika. Oli näha teetõkkeid, kahe meetri kõrguseid tarasid, suunavaid ja hoiatavaid silte. Nupp analüüsis nähtut kiiresti ja soovitas kasutada väikeseid kõrvaltänavaid. Tipa-tapa, esimene tara ja kontrollpunkt. Vastasime pärimise peale, et elame siin ja just tuleme töölt ning kottide ettenäitamise saime väravast läbi. Siis jälle tipa-tapa kuni Nelle maja all asuva kontrollpunktini. Õnneks olime me ilusasti nimekirjas ja sellega probleeme ei tekkinud.
Sättisimegi siis ennast ilusasti Nelle ja Flo juures sisse. Esimene õlu, pirukad, vein ja nii see kena õhtu algaski.
Üldiselt võib öelda, et õhtu oli väga armas. Kujutas see endast toredat pikniku aias, kust avanes suurepärane vaade ( vaadake pilte ) ning, kus veinist, snäkkidest ja heast seltskonnast ei tuntud puudust.
Vaatasime nii kella üheksast ja ka kella kaheteistkümnest Suurt Pauku. Austraallaste auks peab ütlema, et nende valitsus kasutab ikka maksumaksja raha väga sihtotstarbekalt - valmistades kodanikele heameelt. Seda viielt pargaselt, City erinevate pilvelõhkujate ja sadamasillalt meeletult saluuti kõmmutades. Nii hea ja rahulik oli linna vahel, sest ei ühegi uusrikka ambitsioonid ei küündi nii kõrgele, et linnavalitsusele ära teha ja terve õhtu mingisuguseid äpusid saluute paugutada. Vähemalt linnas oli näha ainult linna saluuti ja ei midagi muud. Kohe sihuke mõnus rahulik ja turvaline oli.
Turva kohta võib veel niipalju öelda, et Flo käis vahepeal mingeid oma sõpru sisse aitamas ja tema võttis endaga kaasa mitu pildiga dokumenti, elektri-ja gaasiarve ning rendilepingu, et tõendada, et ta tõest elab seal, kus elab. Tagasi tulle rääkis ta meile, et lai tee oli kuskil kahe meetri kõrguse võrkaiaga läbi lõigatud, võrkaeda toestasid politsei autod, mis hoidsid tagasi mõnetuhandelist rahvamassi, kes tahtis tulla McMahons’isse iluulestikku vaatma.
Meie nagu eale kohane kobisime seekord kotile kella poole kahe paiku. Ja magasime enam vähem ühte jutti kella poole üheni järgmsel päeval.
Seejärel käisime meie Floga edutul kohvijahil lähimates kohvikutes ning samal ajal tegi Marilin meile pannukaid. Peale nende vitsutamist kondasime paar tundi Nellega linnas, sõime Hiinalinnas ja sõitsime tagasi koju.
Nii saigi 2008 vastu võetud. Ei tea, kus ja kuidas 2009 tuleb?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar