Eesti on väike. Austraalia on popp sihtkoht Eesti noortele. 1+1 ütleb, et ei ole raske kohata Austraalias mõnda eestlast. Näiteks 1.jaanuaril kõndisime kolmekesi (mina, Mihkel ja Nelle) ühel Sydney suhteliselt tühjal peatänaval ja otsime kohta, kust tervislikku kostust oma keele (ehk smoothie’t) leida, kui meist möödusid 2 õllekastidega noormeest. Samal hetkel, kui nad meist möödusid, pöörudsin ma nagu inertsist ümber ja mitte sellepärast, et nende õlled oleks minus mingisugust huvi tekitanud, vaid ma kuulsin hoopis eesti keelt. Samast inertsist hõikasin neile järgi „eesti keel!” (ma ei tea, miks ma seda tegin, kuid ma kipun seda alati tegema, kui ma olen pikemalt välismaal olnud ja ühtäkki emakeelt kuulen). No soovisime siis nende tüüpidega vastastikku head uut aastat ja jätkasime oma teed.
Aga tegelikult pidin ma kirjutama hoopis sellest, et laupäeval (29.dets) tulid meile külalised Brisbaine’st (suurlinn Queenslandis, meist 8 tundi põhja pool. Auto mitte lennukiga :)). Tegemist oli minu endise kursaõe Liisi, tema noormehe Ivari ning nende sõprade Katrina ja Ingamariga. Ju sai neil Brisbainest kõrini ning nii nad siis toppisidki kõik oma elu vanasse Holdenisse (ehk Euroopa mõistes Opelisse) ja hakkasid mööda rannikut lõuna poole vurama. Vahepeale jäi terve rida ilusaid valge liivaga randasid, mida ka meile piltidelt näidati ja sellega tekitasid nad meis soovi hoopis Queenslandi poole sõita. Seal ju Surfar’s Paradise ja muud kaunid kohad.
No siin nad siis olid napilt 4 ööd-päeva. Tõid meie argirutiini ka natuke uusi tuuli ja uusi uudiseid, kuigi ega nemad olid päeval oma ekskursioonidel (loomaaiad ja shoppingud jne) ning meie tegime oma tegemisi aga õhtuti (va aastavahetus) saime ikka jagada emotsioone elust Austraalias, poisid libistasid nii mõnedki liitrid kohalikku õllet ning mina vaimustusin Liisi kaastood Kalevi Maiuspala kommidest (mis sest, et kogu karp oli peaaegu üheks kommiks kokku sulanud, kuid ikkagi milline NOSTALGIA :).
Eks oleks nad aastavahetusel ka oma seltskonda kutsunud, kui need reeglid nii karmid ei oleks olnud (Flo ja Nelle tohtisid ainult 8 külalist kahepeale kokku kutsuda). Õnneks said nad ka päris hea koha mitte üldsegi kaugel meist ning nautisid tulemängu ja aastavahetusemelu.
Neil neljal oli plaan tutvuda häbematult vähe (minu isiklik arvamus) Sydney’ga ja nüüd nad põrutasid juba sisemaale, kus poisid hakkavad arbuuse korjama. Neiud on esialgu veel töötud, kuid võib olla hakkavad trakorijuhtideks või siis käivad niisama mädaseid või väärarenguga arbuuse puruks löömas. Kutsusid külla, juhul kui me tasuta arbuuse soovime. Eks me kalkuleerime. Nendeni on 600 km ja arbuusikilo poes on 29 senti.
Kui arbuusihooaeg läbi, siis pidid edasi lääne poole põrutama. Edu neile! Aru ma ei mõista, mis neid sinna Perthi tõmbab? Läbi kõrbe kolka poole. Või kes olen mina siin arvustamaks! Ise ei ole ju seal kandis käinudki.
Aga tegelikult pidin ma kirjutama hoopis sellest, et laupäeval (29.dets) tulid meile külalised Brisbaine’st (suurlinn Queenslandis, meist 8 tundi põhja pool. Auto mitte lennukiga :)). Tegemist oli minu endise kursaõe Liisi, tema noormehe Ivari ning nende sõprade Katrina ja Ingamariga. Ju sai neil Brisbainest kõrini ning nii nad siis toppisidki kõik oma elu vanasse Holdenisse (ehk Euroopa mõistes Opelisse) ja hakkasid mööda rannikut lõuna poole vurama. Vahepeale jäi terve rida ilusaid valge liivaga randasid, mida ka meile piltidelt näidati ja sellega tekitasid nad meis soovi hoopis Queenslandi poole sõita. Seal ju Surfar’s Paradise ja muud kaunid kohad.
No siin nad siis olid napilt 4 ööd-päeva. Tõid meie argirutiini ka natuke uusi tuuli ja uusi uudiseid, kuigi ega nemad olid päeval oma ekskursioonidel (loomaaiad ja shoppingud jne) ning meie tegime oma tegemisi aga õhtuti (va aastavahetus) saime ikka jagada emotsioone elust Austraalias, poisid libistasid nii mõnedki liitrid kohalikku õllet ning mina vaimustusin Liisi kaastood Kalevi Maiuspala kommidest (mis sest, et kogu karp oli peaaegu üheks kommiks kokku sulanud, kuid ikkagi milline NOSTALGIA :).
Eks oleks nad aastavahetusel ka oma seltskonda kutsunud, kui need reeglid nii karmid ei oleks olnud (Flo ja Nelle tohtisid ainult 8 külalist kahepeale kokku kutsuda). Õnneks said nad ka päris hea koha mitte üldsegi kaugel meist ning nautisid tulemängu ja aastavahetusemelu.
Neil neljal oli plaan tutvuda häbematult vähe (minu isiklik arvamus) Sydney’ga ja nüüd nad põrutasid juba sisemaale, kus poisid hakkavad arbuuse korjama. Neiud on esialgu veel töötud, kuid võib olla hakkavad trakorijuhtideks või siis käivad niisama mädaseid või väärarenguga arbuuse puruks löömas. Kutsusid külla, juhul kui me tasuta arbuuse soovime. Eks me kalkuleerime. Nendeni on 600 km ja arbuusikilo poes on 29 senti.
Kui arbuusihooaeg läbi, siis pidid edasi lääne poole põrutama. Edu neile! Aru ma ei mõista, mis neid sinna Perthi tõmbab? Läbi kõrbe kolka poole. Või kes olen mina siin arvustamaks! Ise ei ole ju seal kandis käinudki.
Marilin
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar