On laupäeva hommik ja ma ärkasin kuidagi iseenesest õigel ajal - 6.53. Minekuärevus oli vist sees.See oli ka viimane hetk, sest Mihkli töökaaslane ootas meid juba 7.15. Ilm oli pilves ja harjumatult jahedavõitu.Võtsime peale Mihkli sõbra Dirk'i ja sõit võis alata Katoomba suunas. Mina vaatasin autoaknast mööduvaid loodusvaateid ja märkamatult olimegi kohal. Sõime hommikust kohvikus nimega Fresh.Hommikusöök oli Marilini valik ja sobis ka minule väga hästi- röstsai, munapudru, lõhe, avokaado ja mingi maitsetaim,millele ei oska nime anda, täitis väga hästi kõhtu. Ilm oli tõesti jahe,vast ainult 16 kraadi ja hakkas veel tibutama ka.
Kohtusime vahva grupisaatjaga, kes ilmus kohale tõukerattaga. Hea kui keskealised inimesed on sportlikud ja täis lapsemeelsust. Edasi,läbi pagaritöökoja,kus muuseas küpsetati ka väga-väga pikka saia,jõudsime teiste grupiliikmeteni. Kokku sai meid seitse. Vahetasime hommikusi tervitusi, saime kätte oma varustuse ja liikusime kanjoni suunas.Sõitu oli vast 30 minuti jagu.
Parkisime autod, termosärgid alla ja kalipsod selga.Naised panid ka kiivrid pähe.Parem karta, kui kahetseda! Poole tunni jagu laskumist kividest ja pikast raudtrepist alla ning põõsastevahelt läbi,kuni jõudsime kanjoni põhja,kus voolas jõgi.See oli kohati ainult pahkluuni,aga vesi oli väga külm,kivid libedad ja puud, mis olid mahavarisenud, olid risti-rästi jõesängis. Liikusime vapralt edasi-kividest üles ja alla, pragudest läbi ja köitest ning puunottidest alla vette nii,et tuli isegi ujuda,kui põhi alt oli kadunud.Tund sellist ennastületavat teekonda ja siis, kell 13 laadisime patareisid,sõime väikese lõuna.Vana Tallinna lonksud kulusid ka soojenduseks kohe ära.
Tagasi tulime sama rada pidi,kuid see teekond tundus hoopis uus.Loodus oli oma ürgsuses maaliliselt kaunis.Jõudes teekonna lõppu,oli hea tõdeda,et ennast sai proovile pandud.I did it! Mihkel,Dirk ja Lisa läksid veel 8-meetriselt kaljult vettehüppeid tegema. Meil oli lihtsalt ilus vaadata.
Kui olime juba Blue Mountains mäestikus, siis vaatasime üle ka Kolm Õde. Minu hing jäi vist sinna...See vaade on tõeline looduse kätetöö.Kui on võimalik,tahaks siiakanti veel tagasi tulla,tundub,et jäi veel palju nägemata.
Õhtu lõpetasime kohalikus kinos The Edge, kus vaatasime filmi Sinimägedest, sealsest taimestikust ja loomadest. Maaliline ja võimas!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar