Meie „Ilmakaared“ nime kandev lühireiside programm oli selleks korraks jõudnud sellisesse faasi, kus tuli valida edela ja loode suuna vahel. Edelas oleksid ootanud meid vihmased Snowy Mountains’id ja loodes vähemvihmane ja soojemakraadilisem Barrington Tops rahvuspark. (kõrvaloleval pildil, ei ole meie pildista.tud) Sellel laupäeval langes liisk millegipärast loode kasuks.
Sydneyst väljasõites oli ilm pilvitu ja väga soe (ligemale +30C), kuid kui me tunnikese pärast suurelt kiirteelt seiklusrajale keerasime, oli ilm üheks, mis meile paraja seikluse valmistas. No näituseks sõidad sa siis seal mööda seda kitsast ja käänulist, põldude, lehmade ja mägedega ääristatud teekest ning nagu selgest taevast kukub padukat tulema. No tuleb nii minutikest kümme ja jääb jälle vakka. Oleks siis, et see vihm oleks sadanud siis, kui sõit toimub kolmerajalisel kiirteel, kus on käänakud sirgeks aetud ja teekate heas korras, kuid ei. Ikka satuvad pahad tegurid korraga kokku. Proovi sa siis õigeks ajaks (mitte, et meil ajapeale minek oli) oma valge formeliga, millel slikid all, sihtkohta jõuda.
Nagu vanasõnagi ütleb, et ega tark ei torma, sest ta ei taha liialt vara kohal olla, nii säädistasime meiegi oma sõidukiiruse vastavalt ilmastikuoludele. Jäigi rohkem aega vihmavabadel momentidel ilmailu nautida.
Jõudes omadega Dungog linna, mis oli viimaseks verstapostiks enne Barrington Top’si nimelisele platoole tõusmist, pidime enne lisainfot nõutama minemist, veel ühe uhke paduka välja kannatama, sest autost kahekümne meetri kaugusel asuvasse infopunkti minemine oleks = uppumisega.
(PS Kas sa näed vastutulevat valget kaubikut?)
Infopunkt oli väikeseks pöördepunktiks meie reisis, sest sealne tädi rääkis, et juba olid mingid teed ümberkukkunud puude poolt blokeeritud,et tulvaveed voolavad üle mägiteede ja üldsegi on matkaradadel kivid ja sammal märg ja libisemise oht suur. Ja kui juba sammal on märg , siis meie parem riskima ei hakka! Sai vastu võetud üksmeelne otsus, et selle koha vaatame üle mõnel teisel korral ja seekord põrutame põhja. Põhja ehk siis Port Stephensi suunas.
Esimese raksuga ei saanud enne pidama, kui olime juba omadega Seal Rock’sis. See on sihuke eraldatud nurgake kahe vahva ja kompaktse liivaranna, ühe saare, uhke majaka ja karavanipargiga. Meie sinnajõudmise ajal paistis ilusasti päike ja oli tõusu lõpp. Mina, kes ma olin juba mitmeid nädalaid oodanud, et vette saada, ajasin snorgeldusvarustuse aga kohe selga ja kalpsasin vee poole. Marilin ei osanud tollel hetkel seisukohta võtta ja sestap jäi tema kaldale kividele ronima ja lihtsalt veepealse looduse ilu nautima.
30-minutiline sukelretk pakkus küllaga ilusat veealust vaatepilti ohtrate kaladega. Vahetult enne väljatulemist hakkas veel padukat sadama, kuid ausalt öeldes ega see mind eriti ei häirinud. Selleks hetkeks olin ma niikuinii juba läbinisti märg.
Peale Seal Rock’si, kuhu plaanisime järgmisel päeval tagasi tulla, põrutasime omadega Forstersi nimelisse pisikeses rannikulinna. Kuna vaikselt hakkas õhtupoolik kätte jõudma, siis otsustasime esmalt endale öömaja leida ja siis mõne resto peale mõelda. Ihu nõudis järjekordset palakest.
Proovisime siit ja proovisime sealt, kuid kõik odavad motellid olid rahvast täis. Linnas ringi tiirutades jäi silma aga üks pubi/restoran, millel oli reklaam majutuse kohta. Saigi siis uurima mindud ja tuli välja, et selline suht kesine tuba ühe suure voodi ja ühe väikese voodiga ning ilusa vaatega jõele maksis kõigest $40 . Meile sobis see hind väga ning tõstsime oma pambud tuppa.
Marilini soov süüa õhtust kalarestoranis läks veidsa luhta, sest väikelinnas ei serveerita toitusid enam peale kella poolt üheksat. Meile pakuti välja, et ilmselt ainus koht, kus me söönuks saame on McDonald. Õnneks leidsime aga oma hotelli kõrvalt ühe Mehhiko koha kus burksile alternatiivi pakuti. Võtsime mingeid kahtlaseid üleküpsetatud burritosid. Buritrod olid nagu nad olid, kuid kõrvale pakutud oapudru hakkas pärast paari kahvlitäit juba vastu.
Reisil saigi seekord kogetud, et ise oskab endale ikka kõige maitsvama roa kokku panna. Restos mudkui maksad ja pärast imestad, et mida selles söögis küll selle hinna vääriliseks peeti. Samas on meil ka väga häid restosid siin ette jäänud, kuid kahjuks suutsime sellel korral iga kord ämbrisse astuda.
Esimese õhtu viimmaseks akordiks jäi soojas suveöös nauditud äikesemöll. Kohalikud kutsuvad seda nähtust kuivaks äikeseks, kui suurtes tormipilvedes toimuvad kõvad sähvatused, kuid mürinat ja vihma ei järgne. Seekordne „kuiv äike“ sähvis sagedusega kuskil 30 korda minutis. Suur horisontaalne ja vertikaalne sähvimine oli võimas vaatepilt. Mina olin seda varem korra näinud, kuid see oli midagi tõesti võimast. Marilin aina vaatas, võdistas ja imetles seda sähvatuste möllu.
Uus hommik oli nagu ilmateate poolt lubatud, päikeseline.
Vaade meie toa aknast (jõel on näha pelikani ujumas)
Vehkisime ühes pisikohvikus mingeid pannukalaadseid asju ja jõime turgutuskohvi ning läksime Forstersi rannale pilku peale viskama. Rand paistis päris muhe ja sestap otsustasimegi oma varustuse kohale vedada ja kiirelt vette sulpsata. Enne randa jõudmist käisime läbi ka kohalikust atleettarvete ja kehakarastuse poekesest ning soetasime endale suvised kalipsod mõttega, et ei peaks nii palju energiat raiskama veest kaldale soojenema ronimisega. Meie kalipsod osutusid täitsa headeks, sest sellel päeval tegime kaks tunniajast snorgeldusretke. Ilma nendeta ei oleks väga üle poole tunni tahtnud vees olla. Siiski on ju veel suve algus ja vesi on mingi 20-21 kraadi.
Päeva teisel poolel uurisime sedakorda juba kahekesi Seal Rack’si randa. Mõned raid, üks õnnetu Port Jackson’i hai, paar kalmaari, palju igasuguses suuruses ja olekus tavalisemaid kalu ja üks MERIKILPKONN! Ütleme nii, et Marilin läks omadega nii ähmi täis, et pidi peaaegu veeall karjuma hakkama, et minu tähelepanu sellele vahvale sellile juhtida. Tavaliselt snorgeldame kivide/rannakaljude juures madalas ja rahulikus vees, kuid seekord läksime ka veitsa kaugemale ja seal see sell siis niimodi vabalt hõljuski. Kahjuks ujus ta aga suht sügaval (4-5m) ja oli suhteliselt arg. Püüdsin küll temani sukelduda, kuid sellepeale otsustas tema vehkat teha. Aga sellest pole hullu. Ikkagi on väike linnuke jälle kirjas, et merikilpkonnaga sai koos ujutud. Sellisest vahva suplus laadis meid muidugi terveks õhtuks positiivse energiaga ja tekkis vaid küsimus, et mida toob järgmine päev.
Öö saatsime mööda samas hostellis Forstersis ning hommikul hakkasime sõitma tagasi Sydney poole. Päeva plaaniks oli külastada Port Stephensit Nelson Bay ääres ja siis teha veel tagasiteel peatus Swan Lake´i juures, kus aasta alguses sai snorgeldatud jõevooludes. Sellel korral sattusime sinna jõe äärde kehval ajal ning üldiselt võib öelda, et vetteminek oli mõtetu. Nimelt ilm läks just pilve ja oli mõõna aeg ehk siis jõgi voolas kogu oma sodiga ookeani poole. Eelmisel korral oli tegu tõusuga ja päikeselise ilmaga ning siis tuli ookeanist palju klaari vett ja kalu jõkke ning siis oli mõnus ennast voolul kanda lasta ja põhja imetleda.
Enne seda aga peatusime me oma armsas Port Stephensis, kus sai eelmise puhkuse ajalgi suuri tegusid tehtud. Seekordseks sureks teoks oli snorgeldamine kalarohkes Fly Point’is.
Kujuta nüüd ette, et sa ujud poole meetri sügavuses vees ja imetled eespool ujuvaid kalakesi, kui äkki tagasi vaadates avastad, et su kannul on paarikümnekalaline parv, kes on igati võlutud sinu oranzidest lestadest ja pisikestest veemullidest, mida sa edasiliikudes tekitad. Paratamatult tekib soov olla mänglev ja paar kurvi võtta, et vaadata, mis saab. Ega muud ei saagi, kui tunda ennast kui superstaari, keda jälitavad fännid/kalad:) Väga vahva värk.
Selles kohas käivad paljud inimesed ka kalu saiaga toitmas. Paned saiaviilaka otsaga vette ja juba on sul selline kolmekümnene parv selliseid väiksema latika sarnaseid kalu ligi jõhverdamas. Määrides saiale pähklivõid, pidid kalad isegi veest välja hüppama, et amsata saaksid. Minul muidugi ei olnud ei saia ega pähklivõid. Sestap pidingi põhjast pihuga liiva võtma ja seda neile pudistama. Kalad läksid selle pudistamise peale kohe maru pöördesse ja tahtsid mulle lausa pihku ronida, kuid kui nad aru said, et tegu oli petukaubaga, siis panid kohe minema. Samas vastab see ütlus haugi/kala mälu kohta tõele, sest juba järgmise liivapihutäie peale olid samad maiasmokad esireas kohal.
No ühesõnaga asjatasime siis seal jälle ja järsku avastame, et meie all (unbes 1,5m sügavusel) sööb merirohtu roheline merikilpkonn. Green Turtle on üks suuremat liiki merikilpkonn, kes on täiseas kuni 1,5m pikk ja võib kasvada kuni 300kg raskuseks. Meie poolt nähtu ei olnud veel nii suur ja vana. Kilbi pikkuseks pakuks kuskil 70cm. Sellest hoolimata oli see tegelane juba vanem ja targem ning suhtus meisse kui turistidesse, kes natuke kaevad ja siis lähevad järgmisele vaatamisväärsusele. Ja nii oligi. Ujusime ja nautisime seda imelist looma, kes ujus meist vaid meeter eespool ja kes kord sukeldus natuke ja siis tõusis jälle pinnale õhku võtma. Kuna kõik jäid rahulikuks ja viisakaks lubas kilpkonnaonu meil isegi viiel-kuuel korral oma kilpi katsuda. Ausaltöeldes on väga raske kirjeldada neid tundeid ja seda rõõmu, mis sellel hetkel nii mind kui Marilini valdas, kui sa saad soojal päeval ujuda helesinises ookeanis koos koos oma kallima ja suure merikilpkonnaga. Kuskile pole kiiret ning sa lihtsalt vaikselt ujud ja naudid seda rahu ja ilu.
Sellise imelise kogemusega lõppes meie pisipuhkus ehk kähkukas põhja. Eks ta ole tõsi, et inimene ei ole masin ja vajab vahepeal puhkust ja lõõgastust. Kasvõi lühiajaline keskkonnavahetus toob rahu hinge ja naeratuse näole.
Kallid sõbrad, püüdke vältida jõulustressi ja leitke aega eesolevate pühade ajal hinge tõmmata.
Link ilusate veealuste piltidega
(sobrage vasakul asuvates menüüdes):
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar