Blogimine ja kommenteerimine

Kui ma 2005. aasta septembri alguses üheksaks kuuks Salzburgi kolisin, siis palju soovitasid hakata blogi pidama. Tol hetkel tundus see kuidagi imelik idee. Tahtsin kuidagi isiklikum olla ja nii saatsingi „raporteid” koju ja sõpradele. Leidsin, et sellise toimimisviisi puhul saavad mu kirja tõesti vaid need, kes ma arvan, et on mu tegemistest ja käekäigust huvitatud, kuid samas jääb ka neil vaba voli seda lugeda või mitte. Alguses saatsin 2 raportit kuus. Enamasti 2-leheküljelised, vahel sekka ka pilte. Hiljem harvemini. Ja kui ma sain 2 tagasisidet stiilis: 1. tead, su kirjad on nii pikad, et ma ei ole jõudnudki neid lugeda või 2. tead, ma ei saa su kirju lugeda, sest siis mu enda elu tundub nii hall ja ma tahaks ka kuskile ära. Vot siis ma ei kirjutanudki kohe mitu kuud midagi. Tärkas ka mingi meeletu enesekriitika ning miski ei tundunud piisavalt hea või lahe, et sellega kellegi postkasti ummistada. Õnneks oli ikka neid, kes ise uurisid, et miks nii pikk vaikus on olnud ja et kuna ma tagasi Eestisse saabun. Vot selline huvi tegi südame alt soojaks ning kohe palju kergem oli jätta see maailma ilusaim linn ja samas ka mu teine kodulinn Salzburg (vot see on küll linn, kuhu ma koliks igal ajal tagasi!), et naasta Eestisse.

Hiljem on olnud neid Austria-aegsed raporteid nii hea lugeda ja meenutada. Sellepärast mulle vahel meeldivadki e-mailid rohkem kui paberkirjad, sest mulle jääb ka „koopia” ning ka aastate pärast saan ma lugeda, et mida mingil hetkel tundsin või arvasin.
Lisaks on mu raportid leidnud tsiteerimist ja kasutamist ka erinevates artiklites ja Euroopa Noored Aastaraamatu koostamisel ning sellega olen ehk teinsigi Eesti noori innustanud maailma avastama.

Meie viimasel õhtu Tuulemaa korteris sai lahkumispeo käigus meile nagu muuseas blog tehtud. Esialgu pidi mingil segasel asjaolul blogi nimeks saama Raivo (otsi sesos Onu Raivo ja Jutupliiatsiga). Sai isegi loosi tõmmatud ja hääletatud, kuid Raivo nimest suutsime Mihkliga ikka eemale hoida. Nimeks sai hoopis Õllevaht, mis on meie kahe jaoks palju sügavamõttelisem ja paljutähenduslikum, kui lugeja ehk arvatagi oskaks. No ja siis saigi kohe algust tehtud selle blogimisega.
Õllevahu esimeseks sissekandeks oli Tähepõllu lennukitankimislugu ja pildid meie ärasaatmispidudelt nii Tartust kui Tallinnast. Teise sissekande kirjutas Mihkel meie äralennupäeva varahommikul Tähepõllu elutoa põrandal, nii et kõik on suuremal või vähemal määral kohe algusest peale talletatud ja hingelt ära öeldud.
Nüüdseks on meie blogi saanud juba 7-kuuseks. Eks selle aja jooksul on olnud nii kiiremaid kui laisemaid aegu. Vahel tahaks kohe kõike jagada ja edasi anda ning vahel tundub kõik nii tavaline ja juba nii ära räägitud. Palju sa ikka sama teemat arutad ja ooperimaja pilte vaatad.
Mõnikord kui oli kirjutamises pikem paus ja Mihkel ikka suskis, et peaks midagi kirjutama, siis ma ütlesin, et mida ma ikka kirjutan, sest vanemate ja vanavanematega räägime nagunii telefonis kõik jutud ära ja vähese või olematu tagasiside põhjal oli tunne, et ega peale meie perekondade ja mõne üksiku truu lugeja kedagi meie blogi ei huvitagi. Ei tea MIKS aga tol hetkel oli tagasiside nii oluline ja selle puudumine andis mulle hea põhjuse vastata samasuguse vaikusega. Eks neid kommentaare või siis mingisugustki tagasisidet e-mailides ootasin ikka sellepärast, et tekiks mingi dialoogi tunne.
Ma olen siiralt tänulik Olgale ja Katrele, meie kahele püsilugejale, kes blogijatena teavad ise, mis tagasiside saamine tähendab. (siinkohal avaldan lootust, et Olga „pood” on endiselt avatud ning sinna tuleb lisa).
Selle kõige peale ütles Mihkel aga, et kirjuta siis lihtsalt sellepärast, et endal oleks mõne aasta pärast hea lugeda. Ja siis meenusid mulle mu Austria raportid ja tuli kohe uus motivatsioon blogi pidada.
Viimasel ajal olen saanud ka paar kirja stiilis „maeiteakuhuomasilmipeitaniipiinlikoneteiolevaremkirjutanud aga ma olen teie blogi ikka alati lugenud”. Siis mõtlen, et ju neid, eks meie tegemistele kaasa elevad on ikka rohkem, kui me neid teame. Mõned neist on ka nn kapist välja tulnud lugejad nagu Kersti.

Vot selline ärahellitatud ja täheleapanu vajav blogija ma olengi :)


Kõiki kalleid sõpru tervitades
Marilin