Kui me aasta eest Austraaliasse tulime oli meil kaasas vaid 2 suurt seljakotti ja sülearvuti. Kõik. Uskumatult vähesega saime hakkama. Esimese kuu elasime Mihkli sugulase Nelle juures ja tänu sellele ei pidanud me ka mingeid suuremaid väljaminekuid tegema. Kolides oma korterisse tuli soetada külmkapp, pesumasin, puhur, köögitarbed, jms. Mihkli ülemus andis meile kasutada oma täispuidust söögilaua 4 tooliga ja voodi. Ja nii neid asju järjest sigines...
Täna mahuvad mu riided endiselt mu seljakotti kenasti ära, kuid kõike muud tavaari on kogunenud kuupmeetrite jagu. Samas kõik vajalik selleks, et vaikselt ja mugavalt ära elada. Ei ole meil televisoorit, kuid on CD-mängijaga raadio, ei ole diivanit, kuid on 2 kokkukäivat matkatooli; meil on tõesti vaid hädapärane: 1 pann, 1 pott, jne. Külalisi ei saa me üle nelja kutsuda, sest muidu peame neile serveerima papist taldrikutelt või paluma neil enda serviisi kaasa võtta :)
Ülalmainitust võib jääda mulje, et elame väga askeetlikku elu, ilma igapäevaluksuseta, ning et tunneme pigemini puudust kui küllust ennast ümbritsevatest asjadest. Tegelikult on lood hoopis vastupidi. Meil on olemas kõik asjad, mida me vajame mõnusaks äraelamiseks ning me oleme vältinud igasugu pahna soetamist ja korjamist, mis võiks meile kuidagi väga kalliks muutuda ja siis siit lahkudes koormaks kaelas olla. Tahaks lihtsalt teha ühe garaazimüügi, et ennast tarbeesemetest vabastada ning siis seljakotiga lennujaama suunduda.
Meie olukorra suureks eeliseks on ka see, et olles välismaal ja mitte omades plaane pikemaks ajaks, tuleb ikka ja jälle kolimist ette. Ihukarvad tõusevad alati püsti mõeldes sellele pakkimisele ja lahtipakkimisele, tarimisele, vinnamisele, transpordi organiseerimisele ja pärast kadunud asjade asukoha lokaliseerimisele. Samas, liikudes vaid paari seljakoti, ühe voodi, pesumasina ja kuivatiga on asi suhteliselt peavalutu. Natuke pusimist on siiski, kuid ka kallid sõbrad peavad vahepeal ju natuke füüsilist tööd teha saama ;)
Niimodi me siis 16.10.08 paiku kolisimegi oma uude koju. Uueks aadressiks sai 39/12-18 Hume Avenue, Castle Hill 2154, Australia. Tegu on siis ikka selle sama Sydney eeslinnaga, kus oleme viimase aasta elanud ning mis on nii mõnusalt lähedal meie töökohtadele (igahommikused 10-minutilised jalutuskäigud panevad vere mõnusalt ringi käima ja teevad enne tööleminekut pea klaariks). Kes on kasutanud Google Earthi, see saab sealt meie aadressi järgi ka näha, milline meie maja ja tänav välja näevad (tuleb sealt piltide vaatamiseks linnuke panna).
Korter ise on kohalikus mõistes 2 bedroom unit, mis Eestis tähendaks kolmetoalist korterit. Lisaks tubadele on veel kaks vannituba, kaks rõdu, pesupesemis- ja kuivatusruum ja kahekohaline garaaz majaaluses kinnises parklas. Üldiselt tundub, et peame kõhud sisse tõmbama ja üritama ära mahtuda. :)
Soolaleivapeo hilisematel tundidel saigi juba arutatud, et palju me endale siia allüürnikke võtta saame. Tuleb välja, et kui asiaatidega sehkeldada ja põrandapinda ratsionaalselt nende ja riisikottide vahel jagada, võime me Mariliniga pensioniiga pidama hakata, sest kõva sissetulek peaks garanteeritud olema.
No ja vot nii me siin nüüd olemegi elanud need viimased paar nädalat. Ikka vahepeal naudime kortermaja rõõme ja saame aimdust, kuidas meie maja flöödimängija areneb ning kuidas kõrvalkorteri pisipõnn teinekord vanematega rahul ei ole, kuid mis sa ikka teed. Oled ja naudid. Kui peaks väga kopa ette viskama, siis võib juhtuda, et kargame ka tagaaias asuvasse basseini ning jahutame närvi.
Ühesõnaga, eks tulge külla ja veenduge ise, et kuidagi elab ikka ää.
Tervitades
Lossimäe rahvas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar