Oleme oma blogi nii unarusse jätnud, et kole kohe. Kirjutada nagu ju oleks, kuid miskipärast lendavad tunnid käest ja siis mõtled ikka, et ehk panen kõigepealt pildid ülesse ja siis riputame teksti kah, kuid see on jälle üks ettekääne, et mitte liigutada. Eks see blogi pidamine ikka üks omamoodi kohustus ole. Selline tunne nagu oleks kodulooma võtnud. Sellise natuke vähenõudlikumat sorti, kellest on ikka rõõmu. Aga ei tule ükski rõõm ilma hooleta ja seda hoolt püüamegi nüüd jälle rohkem rakendada.
Nii nagu te juba (ammu) saadetud piltidelt nägite, käisime me väikese seltskonnaga koobastes. Oli selline tore väljasõit, mille käigus sai testitud minu piltnikuoskuseid pimedas (arenguruumiga probleeme ei ole – seda on kõvasti), kõigi matkaliste jalalihaseid (mägedes ja koobastes ronimine) ja rahvusvahelise seltskonna kokkusobivust (Austraalia-Eesti-India-Kanada). Üldiselt oli väljasõit lõbus ja julgeks teistelegi soovitada neid Jenolani koopaid, kuid hinge jäi ikka selline tunne, et ammusel Slovakkia suusareisil sai vähe kobedamaid koopaid nähtud. Võibolla oli see aga pettekujutelm, sest siis olin ise kah vahest väiksem ja esmakülastusest koobastese jääb ju alati uhkem mulje. Huvitav fakt koobaste kohta oli see, et koopad said endale 15 aastat varem elektri ja lambid sisse kui Sydney linn ja seetõttu käisid linnaelanikud koobastastes uut imeasja kaemas.
Tagasiteel hakkas meid pimedus kimbutama, sest siinsel talvel lähe juba suhteliselt varakult (kuskil viie ajal) pimedaks. Pimedale jäämist ennetada püüdes startisime varakult, kuid kuna sõit oli suhteliselt pikk, ligi 175km koobastesse ja siis tagasi kah (alguses teadsime, et koopad on kuskil 300km kaugusel), pidime ikka pimedas sõitma ja osaliselt jäid mõned vaated vaatamata. Aga pole hullu. Eks veel jõuab.
Viimasel ajal on kohe kahel korral Sinimägedesse saanud. Suhtkoht peale seda koobaste külastust käisime Katre ja Indreku perega Sinimägede turistimagnetit külastamas.
Ütleks, et magnet on suht kõva. Isegi talvise, kuid päikesepaistelise ja sooja (päikese käes) ilmaga oli sealne mitmekorruseline autoparkla suhteliselt autosid täis ning ega turistibusside parklaski palju ruumi olnud. Õnneks saime endale ikka piletid lunastada ja oma 6-in-1 paketti vaatama minna. Mis olid siis need kuus asja mille pärast see koht nii kuulus on.
1. Maailma väidetavalt ainuke horizontaalne köisraudtee ühelt kaljunukilt teisele. No oli selline kollane ja sujuva sõiduga. Vaated olid muidugi ilusad ja selles mõttes oli asjalik sõit. Osake kondlist oli isegi klaasist põhjaga, kust avanes selline ärakriimustatud vaade alla.
Ei ütleks, et midagi nii erilist, et selle pärast Austraaliasse sõita, kuid kui juba siin oled, siis võib ää ju vaadata.
Väideti, et sõidab 52 kraadise nurga all. Kõik sõitasoovijad pidid ronima sellisesse rongi, mis oli osaliselt turvavõrguga kaetud ja suhteliselt kitsas. Ootusärevale istumisele järgnes väike rongijuhi sõnavõtt ja sõit sügavikku hakkas. Sõit oli lahe, kuid lühike. Kestis teine vaid kuskil kaks minutit aga sellest hoolimata jäi meelde.5. Vihmamets.
Kui olles kalju otsas, kust startisid nii rong kui kondel ja oli neid õdesid näha natuke alla poole kiigata, siis võis näha sellist imelikku moodustist üldise eukalüptipuudzungli ja bushi sees. See moodustis oli lapike ära eksinud vihmametsa. Kuna turism mängib Austraalia majanduses väga suurt rolli, siis püütakse igat võimalust ära kasutades inimestele ilusat Austraaliat näidata (muidugi tasu eest). Nii oligi see pisike vihmamets laudteid täis ehitatud, mida mööda me siis ringi uitasime ja vanu kaevuritest järgi jäänud varemeid, kaevandustehnikat ja vihmametsa vaatasime. Kõik oli väga tore, kuid kuna paksu vihmametsa päikesekiired ei jõudnud oli seal õhk üsna jahe ja meil hakkas täitsa külm.6. Viimaseks asjaks oli jälle üks kondlike, mis meid vihmametsast jälle ülesse kalju otsa vedas, kus meid suveniiripood ootas. Selle viimaseta ei saa siin kusagil. Ütleme, et hinnad on krõbedad aga tehnika on õige. Aasia ja Euroopa turisti rahakotirauad kangutatakse lahti sellise kiiruse ja osavusega, et tuleb lihtsalt au anda. Meil vaestelt rottidelt nad muidugi midagi ei saanud, sest meie teame, et kodukoha lähedal on üks turg, kust saab sama nänni vähemalt poole odavamalt.
Vaatamisväärsused vaadatud, pidasime veel väikese pikniku ja hakkasime tagasi Sydney poole sõitma täis kõht ja värskest õhust tekkind äkiline väsimus pani kõiki vaikselt mõmisema ja horisontaalasendist unistama.
Ja lõppu üks sügisene pilt. Lihtsalt lummavlt ilus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar